Varblane

Kõik teavad varblast. Varblane on uulitsapoiss, hallivatimees, värvuke. Ta on alati valmis igalt poolt oma osa haarama.



Juba sada aastat tagasi kirjutati kooliraamatus: “Varblane oma jämeda noka ja punaste silmadega näeb välja nõnda, et “ta ei hooli sellest kas temast head või kurja mõeldakse. Aust ja häbist ei tea ta midagi, kisendab tulles ja minnes. Laulab ka omal viisil, aga nagu joobnud mees ilma noodita. Sagedasti vahib ta aknast sisse, nagu oleks tal hädasti tarvis teada, mida inimesed toas teevad. Süüa võib ta nagu karjapoiss, kellel suu peas alati jahvatab. Silmad keerlevad hommikust õhtuni peas, ja ta vahib alati ümber, kust midagi võtta oleks. On sügisel nisud, herned ja kirsimarjad valmis, siis ei küsi varblane, kas tohib või ei tohi, vaid võtab oma jao. Ja mis kõige hullem, ta ei tule üksi, vaid koos oma suguseltsiga…”


Nagu te olete märganud, ei õienda varblane aias mitte ainult kirsside valmimise aegu. Teda näeme ametis ka kevadel ja suvel. Siis tassib ta poegadele putukaid ja tõuke. Kui kevadel ei oleks aias varblast, siis ei saaks me ka sügisel kirsse.



Varblasi on kahesuguseid. Hallivatimees on koduvarblane, kes on linnakodanik. Isaslinnu sulekuub on pisut värvikam kui emaslinnul. Põldvarblane aga linnatänavale ei tule, tema on maamees. Väljanägemiselt on põldvarblane pisut kenam – tänu valgele põsele, millel must lapp keskel. Põldvarblaste emandad ja isandad kannavad ühtmoodi rüüsid. Ülalpidamise poolest on mõlemad liigid ühtemoodi laiutajad.



Rändama ei kipu varblane eriti. Kuhu sa ikka rändad, kui inimese kõrval on toidulaud alati rikkalikult kaetud. Pesagi ei oska varblane enam ehitada. Ta tassib kõrsi, karvatutte ja muud head-paremat mõnda müüriprakku või puuõõnde ja see ongi tema pesa. Kui on vaja tihaste ja kuldnokkadega pesakasti pärast tülitseda, siis ei kohku varblane tagasi. Kui on vaja pääsuke räästa alt pesast välja süüa, siis tullakse sellegagi toime. Igatahes on varblased väga lärmakas rahvas.



Varblane on väike, aga tragi. Vaata, kuidas ta ennast toiduplatsil teiste lindude seas üleval peab ja sa tead temast juba palju. Ehk küll varblane on inimeste kõrval harjunud elama, ei usalda ta inimest karvavõrdki. Tihase kombel pihust toitu võtma ei tule varblane kunagi.