merisead

Merisiga on valge või kollase-mustalaiguline sabatu näriline. Keha pikkus on kuni 30 cm. Nad on hea sigivusega, andes aastas 3–5 pesakonda, igas 2–4 poega (metsikuil liikidel 2 pesakonda) [1]. Emasel on ainult kaks nisa [1] ja kui poegi on rohkem, siis ootavad ülejäänud ilma tõuklemata oma järjekorda.

Merisea tiinus vältab ligi 2 kuud. Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, kasvavad kiiresti ja võivad juba 2–3 kuu vanuselt ise järglasi anda. [1].

Merisiga võib elada närilise kohta võrdlemisi vanaks: 8–10 aastat. [1]

Merisea päritolu ei ole veel välja selgitatud. Lõuna-Ameerikas elab 8 metsikut merisealiiki ja millisest neist kodumerisiga põlvneb, selle üle vaidlused veel kestavad. "Loomade elu" andmetel on merisea lähim looduslik sugulane Cavia cutleri [1].

Kodumerisiga erineb metsikuist merisealiikidest vähe. Aretatud on küll tõuge, mis karvastiku värvuse poolest metsikuist liikidest erinevad. [1]

Merisea metsikud eellased on rohutoidulised ja sellepärast on ka merisea kõige loomulikum toit rohi. Nende lõikehambad on kohastunud rohu närimiseks ja kasvavad kogu looma elu jooksul.

Merisiga kodustati Andides tänapäeva Boliivia, Ekvadori ja Peruu alal umbes 7000 aastat tagasi. Ta kodustati liha saamise ja meelelahutuse eesmärgil [1]. Inkad aretasid hulganisti meriseatõuge. Merisiga oli inkade põhiline lihaloom. Merisigu ka ohverdati, eelistades musti isendeid, sest need olid haruldasemad. Meriseakasvatus oli inkade seas üldlevinud, sest neid suutsid pidada ka vaesed pered. Merisigu vahetati kingitustena.

Rahvameditsiinis usuti, et merisigadel on üleloomulikud ravivõimed. Selleks hõõruti merisigu haige koha vastu. Jällegi, mustade merisigade ravivõimeid peeti eriti suurteks. Selliseid ravimeetodeid kasutati ka sajandeid pärast eurooplastest kolonisaatorite saabumist, kui kohalikud elanikud ei saanud endale euroopa meditsiini lubada või kui nad seda ei usaldanud.

Merisigade vanim kirjalik mainimine pärineb aastast 1547 Hispaniola saarelt Santo Domingost. Sel saarel merisead ei ela, niisiis olid hispaanlased selle mujalt sinna viinud. Looma esimene kirjeldus pärineb aastast 1554 ja selle tegi šveitsi loodusteadlane Conrad Gessner.

Hispaania, Hollandi ja Inglise kaupmehed tõid merisigu üsna ruttu pärast Lõuna-Ameerika lääneranniku vallutamist Euroopasse. Nende pidamine levis ülemklassi seas, näiteks pidas merisigu Elizabeth I.

Tänapäeval on merisiga üle maailma levinud koduloom, keda harilikult ei peeta liha saamiseks, vaid ilu pärast. Merisigu peetakse ka katseloomadena. [1]

Merisigadega uuritakse kõige rohkem nakkushaigusi: brutselloosi, difteeriat, koolerat, suu- ja sõrataudi, tuberkuloosi, tüüfust ja teisi. Merisiga ei suuda ise sünteesida C-vitamiini nagu inimenegi ja sellepärast sobib ta skorbuudi uuringuteks. 1960-ndatel peeti USA laboratooriumides 2,5 miljonit merisiga, aga hiljem on nende arv hiirte ja rottide arvel vähenenud, sest hiirte ja rottide DNA on märksa paremini uuritud ja nende haiguste uuringud, milles DNA-d vaja pole, on viimasel ajal vähenenud. 1990-ndatel oli USA laborites 375 tuhat merisiga, mis moodustas kõigist katseloomadest üksnes 2%.