rebane

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast.

Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranžid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.Rebane kuulub rebase perekonda. Ladinakeelne nimetus sisaldab sõna vulpes ('rebane') algul perekonna- ja seejärel liiginimena.

Liiki kirjeldas 1758 Karl Linné, andes talle nimeks Canis vulpes'e.

Rebase alamliiki ameerika punarebast (Vulpes vulpes fulva; fulvus tähendab 'punakaskollane; ruuge') on peetud ka omaette liigiks Vulpes fulva euroopa punarebase (Vulpes vulpes vulpes) kõrval.

Alamliike on kirjeldatud 250.Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis; ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja sellega piirnevates Ameerika Ühendriikide osades (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned populatsioonid on ka Põhja-Aafrikas. Austraaliasse on rebane introdutseeritud 19. sajandil.

Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui ka saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest.Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4...5 kg, kuni 14 kg. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.

Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem.

Isased kaaluvad keskmiselt 10–15% rohkem kui emased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata.Suurus

Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82...170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 35...60 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 40...45 cm).

Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.

Tagakäppade kõrgus on 12,4...18,2 cm.

Kehapikkus on isastel keskmiselt 65...75 (80) cm, emastel 62...67 cm.Värv

Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.

Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus üldreegliga (Glogeri reegel). Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad.Koon

Koon on kitsas ja piklik, mis on punarebase iseloomulik tunnus.Hambad

Hambavalem on 3/3 1/1 4/4 2/3. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad muljumiseks sobiva ehitusega.Käpad

Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.Saba

Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt.

Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn.

Rebastel on hea haistmine ja kuulmine; nägemine ei ole nii hea. Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas hästi.Toitumine

Rebane on kõigesööja. Ta sööb põhiliselt närilisi, jäneselisi ning teisi väikese ja keskmise suurusega selgroogseid (sealhulgas skunke, noori opossumeid, oravaid, okassigu, laululinde ja parte), tigusid, vihmausse ja putukaid (rohutirtse, põrnikaid, kilke) ning puuvilju, marju (eriti murakaid), rohtu, pähkleid ning teri (maisi ja nisu). Menüüsse kuuluvad ka lindude, põhiliselt partide ja kanaliste munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel, kui muud toitu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Linnas kogub rebane toitu maast ning tühjendab ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid.

Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.

Rebasejahi pooldajad väidavad, et kodulinde ründav rebane tapab rohkem, kui tal toiduks tarvis läheb, kuid see pole tõsi. Pealegi ei söö rebane kodulinde sugugi nii sageli, nagu arvatakse.Paljunemine

Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad.

Isasloomadel on sigivustsükkel. Täielik spermatogenees toimub ainult novembrist märtsini. Kurameerimise ajal märgistavad isane ja emane oma territooriumi lõhnaga. Selleks nad urineerivad puurontidele, kividele ja põõsastele, mis koos sabanäärme eritisega tekitab ainulaadse rebaselõhna. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit ning sageli saadavad seda lärmavad häälitsused (emasloom klähvib läbilõikavalt). Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 51–53 päeva, kuid varieerub vahemikus 49–56 päeva.

Pesakonna suurus on 1–13, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50–150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 9–14-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6-nädalaselt. Linnas on inimestel võimalik neid siis ka näha. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma. Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12-nädalaselt. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist.

Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Tuleb ka ette, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest. Suguküpsus saabub 10-kuuselt kuni aastaseltEluiga

Eluiga on looduses tavaliselt umbes 5 aastat (kuni 12 aastat), vangistuses kuni 20 aastat.Käitumine

Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on territooriumi suurus 5–12 ruutkilomeetrit, linnas koguni 0,2 ruutkilomeetrit. Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad külgnevad territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima. Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Isenditel ja perekondadel on mullast põhiurud ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks märgata kiskja lähenemist.

Rebase eluviis on öine või videvikuline. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi: varvaste padjandid on kõvad ning küünised on pidevalt väljas ja lõikuvad maasse. Sündimisele järgneval sügisel lähevad kutsikad laiali oma territooriumidele. Need võivad olla nii 10 kui ka 400 kilomeetri kaugusel. Rebane jääb ühele territooriumile eluks ajaks.

Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.

Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.Elupaik

Rebase elupaigad võivad olla väga erinevad, sealhulgas mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik (ka pargid). Ta elutseb ka võsas ja soos. Õigupoolest sobivad rebasele kõik elupaigad alates soolapaduratest ja liivaluidetest ning lõpetades mäetippudega. Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on rebane jõudnud eeslinnadesse. Inimeste lähedus pakub väikesel alal palju toitu, sealhulgas inimeste toidujäätmeid. Kahjuks toob inimeste lähedus kaasa ka auto alla jäämise ohu. Ka maal on rebastel võimalik elada, sest talumehed on paljudes kohtades loobunud neid küttimast, nähes neis viljasaaki ohustavate rohutirtsude ja hiirte hävitajaid. Looduses on eelistatud mitmekesise taimkattega elupaigad (Eestis metsatukad kultuurmaastiku naabruses, mitte sügavad metsad). Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel.

Talvel 2002/2003 asus üks rebane elama Kuressaare linnuse lähedale, kodunes inimestega ja hakkas käest süüa võtma.Vaenlased

Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes kütib teda lõbu pärast ja karusnaha saamiseks. Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid ning paljud rebased jäävad ka auto alla. Rebastele peavad jahti ka ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud. Rebane on ettevaatlik ja vaenlase eest põgenemisel väga leidlik. Ta ei poe oma urgu, vaid jookseb kiiresti ära.Kasulikkus

Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline.

Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust.Kahjulikkus

Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse. Rebased on tuntud marutaudisiirutajad. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate. Samuti levitavad rebased kärntõbe. Ka see haigus on rebasele ohtlik, sest karvkatte hõreduse tõttu võib ta talvel ära külmuda. Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast.Looduskaitse ja jaht

Rebane ei ole Eestis looduskaitse all. Jaht rebasele on lubatud ja sagedane. Peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht on Eestis lubatud aasta ringi, uru- ja ajujaht ning jaht koeraga 1. oktoobrist 28. veebruarini. 2001. aastal kütiti Eestis 5797 rebast.Loomaaed

Tallinna Loomaaias on euroopa punarebase paar, kes saab järglasi. Pojad lastakse rebastel üles kasvatada võimalikult häirimatult ning lastakse augustis või septembris mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast loodusesse lahti.Kultuur

Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest.

Eesti folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks.

Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli esimese kursuse üliõpilasi nimetatakse rebasteks.