lehm

Ürginimese kodustatud tarva järglastest saadi aja jooksul esimesed kodulehmad. Need olid meie veiste esivanemad. Inimesed hakkasid küttimisel kinni püüdma tarvavasikaid ja neid kodus aedikuis üles kasvatama. Esialgu kasutati kodustatud tarvaste jõudu: neid rakendati adra ette. Nii sai tarvast põllumehe esimene abiline, hiljem piimaandja. Esimesed lehmad ei andnud inimestele kaua aega piima. Piima jätkus ainult vasikatele ja seda peeti kalliks maiuseks ning ravimiks. Tarvitada tuli teda veega lahjendatult.

Tänapäevaks on veistest aretatud väga mitmesuguseid tõuge. On lehmi, kes annavad vähe piima, aga palju pehmet ja maitsvat liha; on lehmi, kelle piim on väga rasvarikas, ja lehmi, kelle piim pole küll nii rasvarikas, see-eest on teda aga palju. Meil on tuntud eesti punane, eesti maatõugu ja eesti must-valge veis. Maailmas on aga veisetõuge umbes 300. Peamiselt peetakse piimatõuge. Hiljuti oli Eestis veisekasvatuse põhisuunaks piima-lihaveiste kasvatamine. Praegugi, talude tekkeperioodil, peaks suund sama olema.

Lehmal on lai kere ja kõverate sarvedega pea. Sarved on kaitsevahendiks. Ilma sarvedeta lehmi nimetatakse nudideks. Parmude, sääskede, kärbeste ja teiste putukate tõrjumiseks on lehmal pikk, tubli köie jämedune saba, mille otsas on karvatutt. Keha on kaetud karvadega. Karv on lühike ja sile, värvuselt must, punane, hall, musta- või punasekirju, tähniline, valge. Käimiseks on neli tugevat jalga, igal jalal kaks sõrga. Käimisel lähevad sõrad harki, takistades nii jalgade vajumist niiskete niitude pehmesse pinnasesse. Kõhu all on lehmal nelja nisaga udar. Udarasse koguneb piim. Heal piimalehmal on suur udar.

Lehm on taimetoiduline loom. Suvel sööb ta karjamaal või karjakoplis. Talvel on söödaks silo, söödajuurvili (suhkrupeet, söödapeet, naeris, kartul), hein, põhk; jõusöödaks - jahu, kliid, õlikoogid. Lehmale tuleb anda ka mineraalaineid - keedusoola, kondijahu, söödakriiti.

Lehm sööb kiiresti ja palju. Maast haarab ta rohu suhu kareda keelega (keelel asuvad ka maitsmisorganid), ei hammusta seda, vaid rebib maast ja neelab mälumata alla. Niimoodi süües ei jätku aega toidu peenestamiseks, seda teeb lehm alles siis, kui heidab puhkama. Lamamise ajal röhatab ta toidu maost uuesti suhu (mäletseja magu on keerulise ehitusega) ja alles nüüd mälub selle hästi peeneks. Selleks otstarbeks on tal laiapinnalised purihambad, mis pigistavad ja hõõruvad toidu peeneks. Sealjuures alumine lõug ei liigu mitte ainult üles-alla, vaid ka mõlemale poole kõrvale. Nii mälub ta aeglaselt maost tulnud toidu peeneks, muutes selle suus vedelaks pudruks ning neelab siis alla. Sellist mälumisviisi nimetatakse mäletsemiseks. Niimoodi söövad ka teised mäletsejad: kitsed, lambad, põdrad.

Poegides sünnitab lehm harilikult ühe vasika, kes suudab varsti emale järgneda ja keda ema toidab oma piimaga. Isaslooma nimetatakse pulliks, kastreeritud pulli - härjaks, emane on lehm, noor lehm - mullikas.

Talvel peetakse loomi laudas. Eeskujulikes majandeis ja taludes on laudad avarad, valged, puhtad ja õhurikkad. Kütmist seal pole vaja, kuna loomad ise annavad küllalt sooja.

Alles hiljuti olnud suurfarmid mahutasid 800 - 1000 looma. Tavaliselt ehitati karjalaudad 300 - 400 loomale. Keskmise suurusega laut mahutas kuni 200 lüpsilehma.

Farmiks nimetatakse loomakasvatushoonete kompleksi, üksikut loomakasvatushoonet nimetatakse laudaks.

Kaasaegsetes moodsates karjalautades on kõik tööd mehhaniseeritud. Lüpsjatele - karjatalitajatele on abiks elekter. Niimoodi jõuab üks inimene päeva jooksul toime tulla 30 - 50 lehma hooldamisega (söödab, puhastab, lüpsab). Lüpstakse lüpsimasinatega.

Väikestes lautades toimub lüps käsitsi. See on raske töö. Lüpsmisel tuleb jälgida, et piima sisse ei satuks mustust ega lehm lüpsikut jalaga ümber ei lööks. Masinaga lüpsmisel jääb piim puhtaks ega lähe ka maha. Ka ei väsita see lüpsjat, sest üle 90% piima lüpsab välja masin. Lüpstakse tavaliselt kaks korda päevas. Piim viiakse lähemasse piimavastuvõtu punkti - meiereisse või piimakombinaati, kus ta ümber töödeldakse. Piimast saab valmistada palju tooteid, peamised on aga või, juust ja kohupiim.

Peale piima saame lehmalt veel liha ja nahka. Ära kasutatakse ka kondid, sarved ja karvad. Laudast saadakse sõnnikut põldude väetamiseks.

Piim. Piima moodustamine toimub lehma organismis pidevalt, kusjuures suurem osa piima tekib lüpsidevahelisel perioodil. Kõige rasvarikkam piim eritub piimanäärmeist lüpsmise lõpupoole. Piim tekib sööda toitaineist, mis lähevad verre. Udarasse suubuvad suured veresooned toovad verega piimanäärmeisse piima tekitamiseks vajalikke toitaineid. Rikkalik söötmine kõrgekvaliteediliste söötadega tagab suure hulga ja hea piima saamise. Piim on väga kasulik ja asendamatu toiduaine nii noorloomadele (vasikad, talled, varsad, põrsad) kui ka lastele.

Seismisel koguneb piima peale koor. Koorest valmistatakse võid. Või on piimarasv. Piimarasv esineb piimas väikeste piiskadena, mis seismisel pinnale kogunevad. Koort kloppides lähevad piimarasva piisakesed kokku, saame või.

Kuna tänapäeval pole ühegi arenenud riigi majanduselu mõeldav ilma looduskaitseta, siis farmide, eriti suurfarmide rajamisega ja loomakasvatuse viimisega tööstuslikele alustele on vajalik põllumajandustöötajate hea koostöö looduskaitsetöötajatega keskkonnakaitse eesmärgil. Suuremate veekogude, põhjavee ja pinnase reostajaiks tööstusettevõtete kõrval on ka mittekorras silo-, väetiste- ja mürkkemikaalide hoidlad, farmid ja ettevõtted, kus tootmise tehnoloogia on aegunud või seda rikutakse. Loomakasvatushooned tuleb rajada nii, et need ei ohustaks keskkonda: ei reostaks pinna- ega põhjavett. Muutub ju veeprobleem iga aastaga üha teravamaks, eelkõige majanduslikult ja tööstuslikult enam arenenud maades. Probleemiks ei ole niivõrd veevarude vähenemine veetarbimise intensiivse kasvu tulemusena, kuivõrd puhta vee defitsiit heitvete koguste järsu suurenemise ja looduslike vete reostumise tõttu.