ilves

Ilves ehk harilik ilves ehk tava-ilves (Lynx lynx, ka Felis lynx) on kaslaste sugukonna ilvese (või kassi) perekonda kuuluv loomaliik.Taksonoomia

Liigi piiritlemine on vaieldav. Ilvese perekonnas eristatakse ilvesest ehk euraasia ilvesest (Lynx lynx ehk Lynx borealis) kanada ilvest, ibeeria ehk hispaania ilvest (Lynx pardinus) ja punailvest (Lynx rufus), kuid kõiki neid vaadeldakse mõnikord ka ilvese alamliikidena.

Euraasia ilvese alamliigid on:

* euroopa ilves (Lynx lynx lynx, (Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopa, Lääne-Siber)
* turkestani ilves (Lynx lynx isabellinus)
* jakuudi ilves (Lynx lynx wrangeli)
* amuuri ilves (Lynx lynx stroganovi)
* baikali ilves (Lynx lynx kozlovi)
* altai ilves (Lynx lynx wardi)
* kaukaasia ilves (Lynx lynx dinniki)
* karpaadi ilves (Lynx lynx carpathicus)
* sardiinia ilves (Lynx lynx sardiniae, välja surnud)

Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha.

Kui ei ole teistmoodi öeldud, on käesolevas artiklis juttu euroopa ilvesest, sest see on Eestis elav ilvese alamliik ning seda nimetatakse ka lihtsalt ilveseks.
[redigeeri] Leviala

Ilvese levila saarekesed asuvad Itaalia, Austria, Šveitsi ja Tšehhi mägimetsades, Balkanil (Horvaatias, Bosnias, Sloveenias, Serbias ning Makedoonias), samuti Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovežas. Mujal Valgevenes ja Leedus on taas ainult ilvese levila saarekesed. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool. Veel 1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüd on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtšatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning 1953–1955 asustasid kogu poolsaare. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Ja ometi elab Venemaal kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest.

Aasias elab euraasia ilves Kaukaasias ning Venemaal kuni Sahhalini, Kamtšatka, Hiina ja Mongooliani välja. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias.
[redigeeri] Välimus

Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida-Siberis. Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane euraasia ilves kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.

Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Näiteks Lapimaa ilvesed on Eesti ilvestest suuremad. Erinevus on eriti märgatav talvel, kui ilvestel on seljas talvekasukas.

Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike: 15–23, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.

Kõige suurem Eestis püütud isane olevat kaalunud 40 kilo tavalise 25-35 kilo asemel. Läti rekord on 44 kg, Siberis leidus ka kuni 50 kg kaalunud ilveseid.
[redigeeri] Kehaehitus

Euraasia ilvesel on silmatorkavalt kõrged jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad.

Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes. Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suuremõõdulise isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe.

Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud

Ilvestele on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad.

Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik.
[redigeeri] Värv ja muster

Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Punakaid tähnilisi ilveseid on kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Sabaots on must.
[redigeeri] Eluiga

Ilves elab loomaaias 20-25 aastat. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva.
[redigeeri] Toitumine
[redigeeri] Toidusedel

Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi.

Inimest ründab ilves üksnes haavatuna.

Ilvesed, nagu ka teised kiskjad, ei püüa terveid tugevaid loomi.

Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu tehti selgeks Uuralis.

Euraasia ilvese põhitoiduks on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas.
[redigeeri] Konkurents teiste liikidega

Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus on palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole, välja arvatud väikesed saarekesed Kesk-Rootsis ja Ida-Soomes, kuid seal puuduvad ka metskitsed, kes on ilveste põhitoiduks, ning ilvesed peavad leppima jänestega. Rootsis on metskitsi ja seega ka ilveseid rohkem kui Soomes. Kaukaasia ilvesed toituvad nii mets- kui kaljukitsest, Altai ja Kaug-Ida ilvesed enamasti kabargaast. Vahel murravad ilveseid ahmid ehk kaljukassid, keda Eestis ei leidu, ning hundid. Maadel, kus kattuvad erinevate kaslaste levialad, toimib konkurents: puuma ja tiiger murravad ilvese, ilves omakorda metskassi.
[redigeeri] Jahipidamisviis

Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu.

Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal.

Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal.

Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.

Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga.

Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. 5–15 meetrit on see maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1–7 meetri kauguselt ning sukeldudes lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves saaki ei jälita.
[redigeeri] Elupaik ja elulaad

Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris ja Himaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.

Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.

Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud.

Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.

Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 – igaks juhuks. Ema imetab neid 2–4 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt.

Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte, need muutuvad märgatavaks alles 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigudki on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 kuud.

Alles poolteiseaastaselt saavad nad umbes täiskasvanud ilvese suuruseks ja kaaluvad kuni 15 kilo.

Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni 1 aasta ja 9-10 kuuseks saamiseni. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest saatuse hooleks oma eelmisi poegi.

Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku.
[redigeeri] Haigused

Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 20–40% jahitud ilvestest.

Marutaud on äärmiselt haruldane: 1998 registreeriti 2, 1999 1 ja 2000. aastal 1 marutaudis ilves (teiste loomade seas esines keskmiselt 130 marutaudijuhtu). Isegi marutaudirohkel 2002/2003. aasta talvel ei olnud marutaudi haigestunud rohkem kui 2 (teise ametkonna andmetel 3) ilvest. Ärasöödud rebased nakatavad ilveseid vahel marutõppe ja trihhinelloosi.
[redigeeri] Alamliigid
[redigeeri] Euroopa ilves

European lynx = North-European Lynx.

Inimene on ilvesed välja tõrjunud enamikust nende põliselupaikadest kogu Euroopas. Inglismaal on ilvestest alles ainult viis sajandit vanu joonistusi. Euroopa on enamasti metsavaba ja seega ilvestest tühi. Ekspertide arvamus on, et kogu Euroopas elab ligi 7000 ilvest.

Isase euroopa ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem mõõt on 100-110 cm. Emased ilvesed kaaluvad 12-25 kilo ja on 65-105 cm pikad.

Euroopa ilves suudab teha kuni 3,5 m, juttude põhjal koguni 4-6 m pikkusi hüppeid.
[redigeeri] Turkestani ilves

Lynx lynx isabellinus Blyth = Turkestan lynx.

Turkestani ilves elab Kesk-Aasias ning alal Kašmiirist Mongooliani, kuid on kantud Punasesse raamatusse.
[redigeeri] Jakuudi ilves

idasiberi ilves = Siberian lynx.

Jakuudi ilves on ilvese alamliikide seast suurim ning haruldasim tuhkhalli-sinaka talvekasukaga ilves.
[redigeeri] Karpaadi ilves

Karpaadi ilves elab Karpaatides, Alpides ja Kreekas.
[redigeeri] Kaukaasia ilves

Kaukaasia ilves elab Türgis ja Iraanis. Euraasia ilveste seas on ta kõige väiksem.
[redigeeri] Altai ilves
[redigeeri] Kaugida ilves

Felis lynx neglectus = Lynx lynx neglectus.

Võimalik, et kaugida ilves, kes elab ka Hiinas, on sama mis amuuri ilves.
[redigeeri] Amuuri ilves
[redigeeri] Baikali ilves

Baikali ilvest nimetatakse veel lõunasiberi ilveseks, kuigi ta elab ka Kesk-Siberis.
[redigeeri] Sardiinia ilves

Samahästi kui hävitatud sardiinia ilves asustas Itaaliat, Sardiiniat ja Sitsiiliat.
[redigeeri] Ilvesed Eestis

Eestis elab euroopa ilves. Nad on ikka veel laialt levinud, sellal kui nende suguvendi Põhja-Ameerikas hävitatakse ilma piiranguteta ligi 70 tuhat ilvest aastas.

Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8 tuhat aastat. Sarnaselt karuga langes 20. sajandi esimesel poolel ka ilvese arvukus, küündides sõjaeelsel ajal napi poolesaja isendini. Praegu loendatakse meil teda tuhatkond isendit.

Eesti metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Eestis lastud ilveste koljudest ja nahkadest on suur osa tunnistatud jahitrofeedena kuldmedali vääriliseks. Ka maailmarekord sellel alal kuulub Eestile. Meie ilveste gigantsust saab seletada seaduspäraga, et mida rohkem põhja pool loom elab, seda suuremaks ta kasvab.
[redigeeri] Veel ilvestest

* Ilvesel on väga hea kuulmine. 50 meetri pealt kuuleb ta, kuidas jänes puukoort närib.
* Ilvesed käivad tihti mööda teiste loomade radasid.
* Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks, et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida.
* Erinevalt kodukassist ujub ilves meelsasti, vette läheb isegi talvel.
* Kuigi ilvese esi- ja tagajalad jätavad sarnase neljavarbalise jälje, on tema esijalgadel tegelikult viis varvast. “Liigne” varvas paikneb aga nii kõrgel, et ei ulatu jälge jätma.
* Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on hunt. Metsakoer võib metsakassi rünnata siis, kui viimane parajasti einestab ja seetõttu ümbrust eriti pingsalt ei jälgi.
* Ilvese liha sünnib süüa inimeselgi. Praad tuleb ainult korralikult läbi keeta: paljud ilvesed on nakatunud eluohtliku siseparasiidi keeritsussiga.
* Üks põnevamaid ilvese küttimise viise on tema metsast välja meelitamine haavatud jänese kisa järele aimates. Isegi täis kõhuga ilves tuleb uurima, ega jänes ei saa talle kuidagi “kasulik” olla.
* Ilves nagu kiskjad üldse on värvipime.

[redigeeri] Ilveste küttimine

Ilves on Euroopas kaitstav liik.

Ilveseid on Eestis umbes 1000. Aastas lastakse Eestis sadakond ilvest. Eestis on Euroopa üks tihedaima asustusega ilvese asurkond.

Eesti keskkonnastrateegias on kirjas, et Eestis peaks elama 400 ilvest.

Eesti jõudis euroliiduga 10. detsembril 2002 kokkuleppele, et võib jätkata nii ilveste kui karude küttimist. Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus. Läti seda erandit ei taotlenud, kuid lubab sellegipoolest ilveseid küttida.

Ilvese laskmise lube anti 2009/2010 jahihooajal kogu Eesti peale välja 210 (teistel andmetel 190[1]), kuid kätte saadi vaid 180 ilvest.[2]