MAOLASED

KEHAEHITUS


Maolistele on iseloomulik pikk jalgadeta kere, mis on kaetud soomustega. Nende keha katavad sarvkilbised ja soomused. Pead katvad kilbised moodustavad eri liikidel erineva mustri, mis on liikide määramisel oluliseks tunnuseks.

Madude näokoljuluud on omavahel ühendatud liikuvalt, alalõualuu aga kinnitub kolju külge venivate sidemetega. Venivad on ka sidemed alalõua vasaku ja parema poole vahel. See tagab madude suu erakordse venivuse, mistõttu nad on suutelised neelama endast tunduvalt jämedamat saaki.

Maoliste hambad on peenikesed, teravad ja tahapoole kõverdunud, paiknedes üla- ja alalõualuudel, mõnedel madudel ka suulae-, tiib- ja eeslõualuudel. Paljudele madudele on iseloomulikud vao või kanaliga mürgihambad.

Madude selgroog on jäsemete kadumisega seoses nõrgalt liigendunud, selgroolülisid on olenevalt liigist 141 - 435. Roided on väga liikuvad - kuna rinnaluu puudub, võivad need külje suunas laiali venituda, lubades mao seedekulglal mahutada suurt saaki. Kaitseasendis on paljud maod suutelised roideid külgede suunas välja venitama, nii et mao keha on lamedam.

Siseelunditele on omane pikenenud kuju, et sobituda paremini mao piklikku kehasse. Paariselundid ei paikne sümmeetriliselt ning paljudel liikidel on üks elundi pool evolutsiooni käigus taandarenenud või üldse kadunud. Näiteks on mitmetel madudel alles vaid parem kops.

Madude söögitoru on väga lihaseline, mis kergendab toidu surumist piklikusse makku. Magu läheb üle üsna lühikeseks sooleks. Neerud on pikenenud kujuga, kusepõis puudub. Ka seemnesarjad on pikenenud. Isase sigimiselundkond kujutab endast kahte ogalist kotti, mis paiknevad anaalava taga naha all ning sopistuvad erutuse korral välja.
[redigeeri] Närvisüsteem ja meeleelundid

Madude närvisüsteemile on iseloomulik väike pea- ja pikk seljaaju. Maolistele on ühest küljest iseloomulik nõrk kõrgema närvisüsteemi areng, teisalt lihaste töö kõrge koordineeritus ja täpsus.

Madude kõige tähtsam meeleelund on keel koos Jacobsoni elundiga, mis avaneb suuõõnde kahe avaga. Mao kaheharuline keel sirutub suust ülalõua poolümmarguse sälgu kaudu välja ning võbeleb hetke õhus, puutudes ka vastu ümbritsevaid esemeid, seejärel liigub keel tagasi suhu ning selle kaks tippu liiguvad Jacobsoni elundi avadesse, viies sinna väljast kogunenud keemiliste ainete jäljed. Nii saab madu ümbritseva kohta informatsiooni.

Madude nägemine pole üldiselt eriti terav, kuna nende silmi katab kokkukasvanud laugudest moodustunud nahkkile. Päeval aktiivsete madude pupill on ümar, videvikus ja öösel tegutsevatel madudel üldiselt vertikaalne pilu. Piugmadude pupill on horisontaalne. Ligi 45% madude vaateväljast on kaetud mõlema silma poolt, mistõttu neil on küllaltki hea ruumiline nägemine.

Haistmine on madudel hästi arenenud. Nende sõõrmed paiknevad ninamiku üla- või külgserval ning mõned liigid (näiteks meremaolised) on vajadusel võimelised neid klappide abil sulgema, hoides ära vee sissetungi sukeldumisel või liiva sõõrmetesse sattumise roomamisel.

Madude kuulmine on väga kehv. Neil puudub väliskõrv, keskkõrv on lihtsustunud ning üksnes sisekõrv on täielikult arenenud.

Mõnedel maolistel on termolokaatorid, mis võimaldavad neil tajuda saaklooma kehast lähtuvat soojust. Paariline termolokaator on väljastpoolt näha lohkudena ninamiku külgedel. Eriti hästi on termolokaatorid arenenud lõgismadulastel.