ööbik

Ööbik (Luscinia luscinia) on linnuliik rästaslaste sugukonnast ööbiku perekonnast. Ööbiku rahvapärased nimed on sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits.Levila

Ta pesitseb Ida-Euroopa maades (va. põhja piirkonnad) ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ta talvitub Ida-Aafrika troopika lõunaosas.[1] Ööbik on Eestis levinud ja tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 130 000 - 200 000 paarile. [2]
[redigeeri] Välimus

Ööbiku välimus on silmapaistmatu. Tema ülapool on oliivipruun, saba roostekarva, alapool hele, küljed pruunikashallid, pugualal on kirju ookerhall laik. Ta on pisut varblasest suurem: kehapikkus on 16–19 cm, tiiva pikkus 9 cm ja kaal ligi 25 g. Isas- ja emaslind näevad välja ühtemoodi.[1]
[redigeeri] Laul

Ööbik võib laulda terve öö ehast koiduni, esimesel kahel nädalal pärast laulu algust ka päeval, vaikides veidikeseks vaid keskpäeval. Lauldes istub ta maapinna lähedal oksal, veidi kühmu tõmbununa ja ripakil tiibadega. Üldiselt on ööbik ettevaatlik lind, kes varjatult elab, kuid laulmise ajal ta unustab ohu ja siis võib talle väga ligi minna.[1]

Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Laulustroof vaibub sujuvalt, kuid väikesele pausile järgneb ootamatult uus, katkendlik ja vali.

Noored ööbikud õpivad laulma vanalinde jäljendades. Sellepärast laulavad ühe piirkonna ööbikud sageli paremini mõne teise piirkonna omadest, aga kui linnupüüdjad on paremad lauljad kinni päädnud, hakkab järgmine põlvkond halvemini laulma. Seevastu kui piirkonda ilmub üks hea laulja, muutub seal ka teiste ööbike laul ilusamaks.[1]

Sageli peetakse ööbikut kõige ilusamini laulvaks linnuks kogu maailmas.[viide?]