tsintsilja

Tutvustuseks

Tšintšilja ehk villakhiir on näriline, oma nime saanud indiaanlaste chinta hõimu järgi. Nimi tähendab “väike chinca”. Tšintšiljanahk on üks hinnatuimaid nahku oma pehmuse ja soojuse pärast. Seetõttu on tšintšilja looduses peaaegu hävinud. Kuid siiski kasvatatakse teda tänapäeval edukalt kogu maailmas. Tšintšilja on väga paljude inimeste lemmikloomaks. Ta kuulub näriliste seltsi ja villakhiirlaste sugukonda.

See pisiimetaja näeb esmapilgul välja nagu karvakera. Looduses elutseb ta Andide mäestikus ja asustab kitsaid kaljupragusid või õõnsusi. Külma eest kaitseb teda aga tihe karvastik. Tänapäeval on tšintšilja haruldane loom, ent 16. sajandi rännumehed on kirjutanud, et ühel päeval nägid nad neid loomi tuhandete kaupa.

Iseloomulikud omadused

Välimuselt on tšintšilja tugeva kehaehituse, suurte mustade silmade, õhukeste suurte kergelt läbipaistvate kõrvade, suure koheva saba ja äärmiselt pehme siidja karvkattega loomake. Karvastik kaitseb teda külma ja kuuma, kui ka kirpude ja teiste parasiitide eest. Selg on pärli- või hõbedakarva beež ning kergelt marmorjas, keha alapool on heledat värvi. Tšintšiljal on suurepärane kuulmine. Tema sabakarvad on teistest karvadest tunduvalt pikemad ning pruuni või musta helgiga. Villakhiire jalad on pikad ja lihaselised.

Eluviis

Tšintšilja elab Andides. Selle piirkonna kliima on kõrbetaoline ja väheste sademetega. Päevad on soojad, ööd jahedad. Nendel vaestel, sageli lumega kaetud aladel elavad tšintšiljade kolooniad kaljupragudes või väikestes urgudes.

Tšintšilja on ööloom. Tal on ööeluks kohastunud suured mustad silmad, pikad kompekarvad ja suured kõrvad. Pimedas ronib ta väledasti mööda kaljusid. Vähemagi hädaohu korral pageb ta urgu, kuid paari minuti pärast pistab ta jälle nina välja.

Hommikuti ja õhtupoolikuti peesitab villakhiir päikesepaistel ja ülejäänud päevast magab ta urus. Puhastavad nad ennast kaljude vahel olevas liivas ja tolmus supeldes.

Paljunemine

Tšintšilja saavutab suguküpsuse 3. ja 5. elukuu vahel – siis leitakse endale partner kogu eluks.

Emasloom käitub paaritumisajal isase vastu äärmiselt agressiivselt. Sellist käitumist tavaliselt teistel imetajatel ei ole.

Vangistuses võib emasloomal pikast, 110- päevasest tiinusest hoolimata olla kuni kolm pesakonda poegi, vabas looduses aga reeglina vaid üks. Varjatud urus tuleb ilmale 1-4 poega. Sündides kaalub poeg umbes 40-50 g ja on ligikaudu 5 cm pikk. Sündides on pojal karv seljas ja silmad lahti.Mõni tund hiljem luusivad pojad juba ümbruskonnas ringi ja paari päeva pärast otsivad nad endale tahket toitu. Vanemad hoolitsevad nende eest 6-8 nädalat. Nende vaenlased on öökullid, rebased, maod ja kotkad.

Toitumine

Villakhiir on taimtoiduline loom. Ta toitub oma elupiirkonnas kasvavast taimestikust. Tavaliselt on selleks erinevad rohuliigid, okkalised põõsad ja mägikõrrelised.

Söömise ajal istub loom sirgelt ning hoiab toitu esikäppadega kinni. Nagu teistelgi närilistel kuluvad tšintšiljade hambad söömisel kiiresti, seetõttu kasvavad need pidevalt. Villakhiir saab enamuse vett söögist.

Tšintšilja ja inimene

Tšintšilja pehme ja halli värvusega karusnahk muutus nõutuks juba 16. sajandil. See tõi kaasa tšintšiljade massilist küttimist 18. sajandil. Kuid 1920-ndatel aastatel see keelustati. Enam-vähem samal ajal sai selgeks, et neid loomi on hõlbus pidada farmides. Kindlasti hoidis see ära tšintšiljade täieliku väljasuremise vabas looduses.

Inimesed peavad tšintšiljasid lemmikloomadena.

Kas tead, et …

· Tšintšilja nahast valmistasid karusnahku juba inkad.

· Ühe pika kasuka jaoks läheb vaja 150 tšintšiljanahka.

· Tšintšilja karvastik on nii tihe, et parasiidid ei ole võimelised tema nahani jõudma.

Põhiandmed

SELTS SUGUKOND PEREKOND JA LIIK

Närilised Villakhiirlased Chinchilla lanigera



SUURUS

Keha pikkus: 22-40 cm.

Saba pikkus: 7,5-20 cm.

Kaal: Kuni 1 kg.

PALJUNEMINE

Suguküpsus: 3. ja 5. elukuu vahel.

Sigimisaeg: Aastaringselt.

Tiinuse kestvus: Ligikaudu 110 päeva.

Poegade arv: 1-4, vahel kuni 6.

ELUVIIS

Harjumuspärane eluviis: Elavad seltsingutena.

Toitumine: Rohi ja kõrrelised.

Keskmine eluiga: Kuni 20 aastat.

LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID

Tšintšilja lähisugulane on liik Chincilla brevicaudata, samuti Andide mäestikus elutsev mägiviskatša (Lagidum peruanum) ja viskatša (Lagostomus maximus).

ESINEMINE

Kunagi asustas Peruu, Argentina ja Boliivia põhjaosa ning Tšiili mägipiirkondi. Tänasel päeval esineb Tšiili põhjaosas äärmiselt harvalt, sagedamini Andides.

KAITSE

Vabas looduses on ohustatud liik. Tänu vastavale seadusandlusele tema arvukus kasvab. Samuti on ta võetud kaitse alla Washingtoni Konventsiooni (CITES) sätetega.