hamster

Hamstrid on näriliste kuuluvad alamsugukonnast Cricetinae. alamsugukonnast sisaldab umbes 25 liiki, klassifitseeritakse kuus või seitse perekondade [1].

Hamstrid on Segane. Looduses nad uru maapõuest päevavalguses, et vältida püütud kiskjate eest. Nende toit sisaldab erinevaid toiduaineid, sealhulgas kuivatatud toitu, marjad, pähklid, värsked puuviljad ja köögiviljad. Looduses nad toituvad peamiselt seemneid, vilju ja rohelised, ja aeg-ajalt süüa burrowing putukad. [2] Need on piklik kott mõlemal poolel oma pead, et laiendada oma õlgadele, mida nad kraami täis toitu tuleb säilitada, tuua tagasi koloonia või söömiseks hiljem.

Kuigi Golden Hamster (Mesocricetus auratus) esmakordselt kirjeldatud teaduslikult 1839, ei olnud kuni 1930, et teadlased suutsid edukalt tõu ja kodustada hamstrid [3]. Pet Golden hamstreid põlvnema hamstrid esimesena leitud ja kinnipüütud Süüria zooloog Iisrael Aharoni [4].

Hamster käitumine võib varieeruda sõltuvalt nende keskkond, geneetika, ja suhelda inimestega. Kuna neid on kerge tõug vangistuses, hamstrid kasutatakse sageli lab loomade majanduslikult arenenud riikides. Hamstrid on samuti asutada nii populaarne väike maja lemmikloomad [3].

india elevant

India elevant ehk aasia elevant (Elephas maximus) on elevantlaste sugukonda kuuluv londiline. Vabas looduses arvatakse neid elavat veel 25 600...32 750 isendit[viide?].

India elevandi areaal on Aasia: eriti Bangladesh, India, Sri Lanka, Indo-Hiina ja osa Indoneesiast. India elevant on ohustatud liik.Alamliigid

India elevante on neli alamliiki:

* Elephas maximus borneensis
* Elephas maximus indicus
* Elephas maximus maximus (tseiloni elevant )
* Elephas maximus sumatrensis (sumatra elevant)
Välimus

India elevant on 5-10 meetrit pikk[viide?]. India elevant on sarnane aafrika elevandiga, kuid tal on väiksemad silmad ning lühemad kihvad. Samuti on tal väiksemad kõrvad, peenem lont ning nahk pole nii kare. Loomulikult on india elevandil väiksem ka mass: isasloom ei kaalu kunagi üle 5000 kg-i. Nagu ikka elevantidel, on ka india elevandil lont, mis on võimeline tõstma kuni 5-tonniseid puutüvesid[viide?]; lont on neil ka toidu ja vee hankimiseks. Võhad on olemas vaid isasloomal.India elevant koduloomana

India elevante on kodustatud juba tuhandeid aastaid ning kasutatud raskete koormate kandmiseks, suurte sahkade vedamiseks, palkide tõstmiseks ja ka etendustel. Elevandid on arukad loomad, nad õpivad kiiresti lihtsaid käske täitma ja jätavad õpitu meelde. Lõuna-Aasias toovad elevandid palke välja paigust, kuhu metsaveomasinad ligi ei pääse. Metsiku elevandi väljaõpetamiseks kulub umbes 8 kuud.Toitumine

India elevant toitub väga mitmekülgselt, kuid taimselt. Enamjaolt sööb ta rohtu, bambust, kaunvilju, puukoort, palmilehti ja igasuguseid ronitaimi. Hooajati söövad nad ka viigimarju, metsõunu ja mangot.Paljunemine

Emaselevant saab poja tavaliselt iga kolme kuni nelja aasta tagant. Poeg kaalub sündides umbes sada kilo. Elevandi esimese 18 kuu jooksul saab ta toidu emalt, kuigi taimi saab ta süüa ka mõne kuu vanuselt.India elevant ohustatud loomana

Igal aastal jääb järjest vähemaks vabas looduses elavaid elevante. Metsadest tehakse istandused ja rohumaadest põllud. Neis piirkondades elavad elevandid kas lastakse saagihävitajatena maha, või püütakse kinni. Aasias rakendatakse kinnipüütud elevandid tööle istandustes või saadetakse loomaaedadesse ja tsirkustesse. Elevante kütitakse ka nende võhkade pärast, mis on väga nõutud kaup. India elevant on olnud alates 1975. aastast täieliku kaitse all, aafrika elevandi luuga oli siis veel lubatud kaubelda. 1975.aasta jooksul Hong-Kongis müüdud elevandiluud olid pärit rohkem kui 300 000 elevandilt. Kilo elevandiluud võib maksta kuni 7000 Eesti krooni ja üks võhk võib kaaluda kuni 70 kg. Kaheksakümnendate aastate lõpus oli kuni 80% müüdavast elevandiluust pärit ebaseaduslikult tapetud elevantidelt. Seetõttu otsustati keelustada ka aafrika elevantide luuga kauplemine.India elevandil on joomiseks olemas paindlik lont, mis koosneb umbes sajast tuhandest lihase komponendist tehes sellest väga osava töövahendi. See uskumatu osavus võimaldab tal tõsta ka väga väikeseid asju ning ta saab kasutada seda paljudel otstarvetel. Londi sees pole ühtegi luud ega kõhra välja arvatud üks väike luutükk londi otsas, mis eraldab ninasõõrmeid.Kombed

India elevandid on väga sõbralikud ning tavaliselt elavad koos üks täiskasvanud loom ning tema järeltulijad. Tütred jäävad koos oma emaga elama kauaks, kuid pojad lahkuvad juba varakult. Pojad liituvad tihtipeale isasloomade grupiga, vastasel korral jäävad nad üksikuks. Hiljem loovad nad ka perekonna. Isasloomad elavad kuni viieteistkümne ja emasloomad kuni kolmekümne ruutkilomeetri suurusel maalapil. Need numbrid võivad küll kuival perioodil suureneda, kuid suurt rännet nad loomulikult ette ei võta.

siil

Siil ehk harilik siil (Erinaceus europaeus) on lühikõrvaline putuktoiduline siillaste sugukonnast.Välimus

Siili pikkus on 14–30 cm, kaal 700–1100 g [1].

Tema keha katavad seljapoolt kuni 3 cm pikkused okkad. Kõhtu ning nägu katavad vaid karvad.

Siili saba pikkus on 1,5–3 cm.

Tugeva nahalihastiku tõttu saab siil kerra tõmbuda ja niiviisi end vaenlaste eest kaitsta.

Poegib korra aastas, poegi on harilikult 3–6.Levila

Elutseb Euraasia parasvöötme sega- ja lehtmetsades ning stepis. Siil on introdutseeritud Uus-Meremaale.Elupaik

Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa.

Eestis on siil tavaline parkides, metsaservades ja aedades.Eluviis

Siilid on peamiselt öise eluviisiga, kuid on mõnikord aktiivsed ka päeval, eriti pärast kerget vihmasadu. Siilid toituvad selgrootutest, konnadest, madudest, kevadel ka linnumunadest. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Siilid magavad talveund oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini.

pärgussid

Pärgussid (Phoronida) on loomade hõimkond, kuhu kuulub kaks perekonda 20 liigiga.

Pärgusse on leitud kõikidest ookeanidest ja meredest (välja arvatud polaarmered). Enamikul liikidel on lai levila, osa liike on kosmopoliitsed. Enamasti elavad nad kuni 70 meetri sügavusel merepõhjas, mõned liigid kuni 400 meetri sügavusel.

Pärgusside eluiga on umbes 1 aasta. Adultsed isendid eritavad kitiinist torukese, milles ka elavad.

Pärgussidel on veresooned ja algeline närvisüsteem.

loomad

Loomad (Animalia, Metazoa) on riik organismide taksonoomilises klassifikatsioonis.

Loomad on päristuumsed, hulkraksed ning liikumisvõimelised organismid, kes on heterotroofse toitumisega.

Loomariiki kuuluvad ka inimesed.

Loomariik jagatakse hõimkondadeks.

Traditsiooniliselt jaotatakse loomariik kaheks – selgroogseteks ning selgrootuteks, ehkki sel jaotusel pole tänapäeval enam ranget teaduslikku tähendust. Selgroogsed kuuluvad keelikloomade (Chordata) hõimkonda.

Esimesed loomad tekkisid vees umbes 600 miljonit aatat tagasi.

alligaator

Võrdlus krokodilliga

Alligaatori lõug on lühem ja laiem kui krokodilli oma ning see annab alligaatori peale kolmnurkse kuju. Teine oluline erinevus on see, et kui tema lõuad on koos (suu on kinni), siis ei ulatu tema neljas hammas välja nagu krokodillil.Ameerika alligaator (ka Mississippi alligaator) elab Ameerika Ühendriikide kaguosa soistel aladel. Ta võib kasvada kuni 3 meetri pikkuseks.Hiina alligaator

Hiina alligaator, kes on väiksem, elab Jangtse jõe orus. Praeguseks on see liik elupaikade hävitamise tõttu peaaegu välja surnud.

ööbik

Ööbik (Luscinia luscinia) on linnuliik rästaslaste sugukonnast ööbiku perekonnast. Ööbiku rahvapärased nimed on sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits.Levila

Ta pesitseb Ida-Euroopa maades (va. põhja piirkonnad) ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Levila põhjapiiriks on Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi. Ta talvitub Ida-Aafrika troopika lõunaosas.[1] Ööbik on Eestis levinud ja tavaline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 130 000 - 200 000 paarile. [2]
[redigeeri] Välimus

Ööbiku välimus on silmapaistmatu. Tema ülapool on oliivipruun, saba roostekarva, alapool hele, küljed pruunikashallid, pugualal on kirju ookerhall laik. Ta on pisut varblasest suurem: kehapikkus on 16–19 cm, tiiva pikkus 9 cm ja kaal ligi 25 g. Isas- ja emaslind näevad välja ühtemoodi.[1]
[redigeeri] Laul

Ööbik võib laulda terve öö ehast koiduni, esimesel kahel nädalal pärast laulu algust ka päeval, vaikides veidikeseks vaid keskpäeval. Lauldes istub ta maapinna lähedal oksal, veidi kühmu tõmbununa ja ripakil tiibadega. Üldiselt on ööbik ettevaatlik lind, kes varjatult elab, kuid laulmise ajal ta unustab ohu ja siis võib talle väga ligi minna.[1]

Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Laulustroof vaibub sujuvalt, kuid väikesele pausile järgneb ootamatult uus, katkendlik ja vali.

Noored ööbikud õpivad laulma vanalinde jäljendades. Sellepärast laulavad ühe piirkonna ööbikud sageli paremini mõne teise piirkonna omadest, aga kui linnupüüdjad on paremad lauljad kinni päädnud, hakkab järgmine põlvkond halvemini laulma. Seevastu kui piirkonda ilmub üks hea laulja, muutub seal ka teiste ööbike laul ilusamaks.[1]

Sageli peetakse ööbikut kõige ilusamini laulvaks linnuks kogu maailmas.[viide?]

metsvint

Metsvint (Fringilla coelebs) on linnuliik vintlaste sugukonnast vindi perekonnast. Võib lokaalselt (külvid, puukoolid) osutuda kahjulikuks, kuid teisest küljest on metsvint kasulik kahjulike putukate hävitamisega. Tema rahvapärased nimed on vihmavint, kasevint, viiksutaja, rüüts, metsavaht, metsvink.Levik

Levinud üle kogu Eesti vastavalt sobiva pesitsusbiotoobi olemasolule. Üldiselt on liik levinud kogu Euroopas, Loode-Aafrikas ja Aasias. Metsvindi pesitsusaegset arvukust on hinnatud 1 700 000 – 2 200 000 paarile, ning talvist arvukust 100 – 1000 isendile. [1]
[redigeeri] Välimus

Isaslinnud on roosaka rinna, sinihalli pealae, rohelise selja ning musta-valgekirjute saba ja tiibadega. Emaslinnud on üleni rohekashallid ja üldse tagasihoidliku olemisega. Tiiva pikkus 8,3–9,2 cm. Mass 19–26 g.

Segamini võib ajada põhjavindiga,kel pugualune on oranžikas, metsvindil punane.
[redigeeri] Toitumine

Toit on peamiselt taimne, eriti seemned, taimepungad ja marjad. Pesitsusajal kasutab toiduks ka putukaid.
[redigeeri] Elupaik

Elab peaaegu igasugustes puistutes nii maal kui linnas. Liigub kiirete kergete hüpetega või kõndides. Pesitsusajal elutseb paaridena.
Fringilla coelebs (Chaffinch-Buchfink).jpg
[redigeeri] Pesitsemine

Pesa ehitab ainult emaslind, peamiselt samblast ja samblikust. Kurnas on 3–6 muna, mis võivad olla sinakad või hoopis roosakad.
[redigeeri] Häälitsused ja laul

Metsvindi kiiretempoline laul on lühike, mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega "siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk". Vahel on kuulda rasvatihase hüüdu meenutavat "pink-pink" või "vint-vint" ja mõnikord niinimetatud rüüpimist: rütmiliselt korratavaid "rüüi-rüüi-rüüi" helisid. Enamasti rüübib metsvint pesa lähedal päikseloojangu ajal või pilves ilmaga.

harilik kaheksajalg

Harilik kaheksajalg (Octopus vulgaris) on kaheksajalglased sugukonda kuuluv peajalgne; kaheksahaarmeliste seltsi tavalisim ja suurim liik.

Harilik kaheksajala looduslik levila ulatub Suurbritannia lõunarannikust Vahemerd läbides Senegalini Aafrikas. Samuti esineb teda Assooridel, Kanaari saartel ja Cabo Verdes[1].

Kaheksajala pikkus, arvestades mantlit, on 25 cm ja koos kombitsatega on see kuni 1 m[1].

vesiämblik

Vesiämblik (Argyroneta aquatica) on vee-eluline ämblik Cybaeidae sugukonnast, perekonna Argyroneta ainuliik.

Vesiämblik on levinud Palearktises, hõlmates nii Euroopa, Põhja-Aasia ja Aafrika põhjaosa.

Vesiämbliku eluiga on umbes 2 aastat.

Tema keha on karvane ja pruunikas, kuna ta "kannab" endaga kaasas õhumulli, näib ta vees hõbedana. Ehkki tavaliselt on emased ämblikud suuremad kui isased, siis vesiämblikel on vastupidi. Isaste kehapikkus on kuni 15 mm, emastel 10 mm[1].

Eestis on vesiämblik suhteliselt laialdaselt levinud.

hiir

Hiir (Mus) on näriliste seltsi hiirlaste sugukonda kuuluv loomade perekond.

punakõrv kilpkonn

Ehkki punakõrv-ilukilpkonna looduslik levila on Põhja-Ameerika, on teda peamiselt lemmikloomana toodud paljudesse Euroopa riikidesse, kus ta mõnes paigus on aklimatiseerunud. Mitmes Euroopa riigis peetakse teda kahjuriks.

Punakõrv-ilukilpkonn on lamekilpkonnalise Trachemys scripta alamliik, varem on neid paigutatud ka perekonda Chrysemys, mistõttu vanemais allikais nimetatakse teda sageli Chrysemys scripta elegans'iks.

jooksurkägu

Jooksurkägu (Geococcyx) on käoliste seltsi kägulaste sugukonda kuuluv perekond.

Perekonda kuulub kaks liiki: suur-jooksurkägu (Geococcyx californianus, elab USA edelaosas) ja väike-jooksurkägu (Geococcyx velox, elab Mehhikos ja Kesk-Ameerikas). Alles hiliskvaternaaris välja surnud Conklingi jooksurkägu peetakse tänapäeval suur-jooksurkäo alamliigiks G. californianus conklingi.

Jooksurkägu elab kuivas avatud hajusate põõsastega piirkonnas, vahel põõsastikus, nii tasandikel kui mägedes. Kohati on nede arvukus üsna kõrge.

Jooksurkäod söövad kõike, mida suudavad kinni püüda ja millest jõud üle käib. Väike-jooksurkägu sööb peamiselt putukaid, suur-jooksurkägu lisaks veel sisalikke ja madusid, sealhulgas lõgismadusid, närilisi ja teisi väikeimetajaid, tarantleid, skorpione, sajajalgseid, ämblikke, väikseid linde, linnumune ja -tibusid ning puuvilju ja seemneid. Nad varitsevad saaki ja kui see lähedale tuleb, ajavad seda taga mööda maapinda. Kinnipeetud saagi peksavad nad vastu maad surnuks. Jooksurkägu on ämblikke küttivate herilaste Pepsini ainus looduslik vaenlane.

Jooksurkägu võib joosta kiirusega kuni 32 km/h. Ta suudab ka lennata, kuigi teeb seda haruharva. Saaki püüab ta alati joostes, lendab üksnes vaenlaste eest põgenemiseks.

Jooksurkäod elavad üksikutena või paarides. Paarid on monogaamsed ja moodustuvad eluks ajaks. Paarid on paiksed, ei lahku oma territooriumilt ja kaitsevad seda.

Pulmamängu ajal kõnnib isaslind emase ees, tõstes ja langetades oma tiibu ning ajades saba laiali. On täheldatud, et isaslind võib emasele tuua kingituseks toitu.

Paljunemine toimub olenevalt liigist ja piirkonnast kevadest kuni kesksuveni. Jooksurkägu teeb oma pesa kaktusepuhmasse või põõsasse maapinna ligidale. Pesa võib vahel olla vooderdatud lehtede, maonaha või sõnnikuga. Pessa muneb ta tavaliselt 3–9 [1] üldiselt valget muna, väike-jooksurkäol on mune vähem, 2–6. Mune hauvad ja poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad, isaslinnud hauvad öösiti, emaslinnud päeviti. Esimese 1-2 nädala jooksul pärast poegade koorumist on üks vanematest alati pesa juures. 2-3 nädala vanuselt lahkuvad tibud pesast ega pöördu sinna iialgi tagasi.

Jaheda kõrbeöö ajal alaneb jooksurkäo kehatemperatuur ja lind langeb tardumusse. Öö lõppedes ajab jooksurkägu oma tiivad laiali ja suled kohevile, et paljastada päikesekiirgusele tumedad laigud oma nahal ja niiviisi soojendada oma keha.

surmamadu

see ülimürgine madu on ebatavaliselt lühike ja jäme mürknastiklaste sugukonna liige.
ta sööb närilisi, sisalikke ja linde ning veedab oma päevad rõgasse tõmbununa
lehtede all või pehmes mullas. tõeliste rästikute kombel lamab ta sageli saagi ootel,
selle asemel et seda ise otsima minna. ta keha aheneb kiiresti kitsaks sabaks ja ta viibutab seda läheduses olevate loomade ligimeelitamiseks . surmamaod on ohtlikud, kuna nad rüündavad kohe, kui neid sekatakse.

anakonda

Anakonda (Eunectes) on boa ja püütoniga samasse madude rühmasse kuuluv perekond, mille tüüpiline esindaja on roheline anakonda (Eunectes murinus). Ta on üks maailma suurimatest madudest – anakonda võib olla kuni 9 m pikk (mõnedel andmetel koguni 11m) ja kaaluda üle 100kg. Amazonase indiaanlased nimetavad anakondat metsa vaimuks, nad austavad ja kardavad teda. Mao elupaik on Lõuna-Ameerikas, ilmtingimata voolava vee läheduses. Anakonda on suurepärane ujuja (ta ujub neli korda kiiremini igast meisterujujast) ja viibib vees kaua aega. Tihti keerab ta end ümber pooleldi vees oleva puuoksa ja sukeldub kohe, kui märkab midagi häirivat või mõnda mööduvat saaklooma (närilist, lindu, kilpkonna, noort kaimani). Anakonda tapab saagi lämmatades ja võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse koguse toitu! Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit. Emasloom toob ilmale mõnikümend väljaarenenud poega, kelle pikkus on 60cm ja kes kasvavad aastas umbes meetri kuni suguküpsemiseni, mis jõuab kätte umbes 4aastaselt.

papagoi

Papagoilased (Psittacidae) on lindude sugukond, mis kuulub papagoiliste (Psittaciformes) seltsi.

Lõvi

Lõvi (Panthera leo) on Aafrika savannides ja poolkõrbetes ning India lääneosas elutsev suur kaslane pantrite perekonnast.Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180–240 cm, saba pikkus 60–90 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda.

Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel.

Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel.

Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas,Edela- Aasias, Indias. Lõvid elavad looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid elavad harva üle kümne aasta. Isaslooma elupikkust vähendavad konkureerivad võitlused teiste isasloomadega. Tavaliselt elavad lõvid savannides ja heinamaal.

Lõvide arvukus aina väheneb. Peamine selle põhjus on nende elukohtade hävitamine ning konfliktid inimestega.Elupaigad

Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi.Eluviis ja toitumine

Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades – praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit.

Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid. Enamasti langevad saagiks mitmesugused antiloobid, sebrad ja muud keskmist kasvu sõralised, kuid ka noored elevandid, ninasarvikud, jõehobud ja koduloomad. Lõvid söövad ka raipeid ja pisiloomi (hiiri). Suuri loomi püüab lõvi neile tasakesi lähemale hiilides ja mõne kiire hüppega tabades. Oma saagi surmamiseks kasutavad lõvid vahedaküünelisi käppi ja võimsaid, isegi luid purustavaid hambaid. Peale söömist kustutavad lõvid janu ja heidavad tavaliselt puhkama. Arvamuse kohtaselt piisab 4-liikmelisele praidile ühest edukast jahiretkest nädalas. Üksikud isendid, kes on tavaliselt haiged või vanadusest väetid ning ei suuda enam tabada sõralisi, võivad hakata ründama inimesi.Lõvid paarituvad aastaringselt. Jooksuajal võitlevad isalõvid veriselt võimu ja emaste pärast. Mõnikord võivad need võitlused lõppeda ka surmaga. Emalõvide tiinus kestab ligikaudu 105–112 päeva. Pesakonnas on kõige sagedamini 3, harvemini 2, 4 või 5 kutsikat. Pesa asub mõnes kõrvalises koopas, lõhes või augus. Vastsündinud on umbes 30 cm pikkused ja laigulised. Hiljem karvastiku värvus ühtlustub. Täpid võivad püsida ka kuni laka kasvamiseni või harvemini kuni elu lõpuni. Suguküpseks saavad lõvid 4. eluaastal, täiskasvu saavutavad isalõvid 6-aastaselt. Tehistingimustes võivad lõvid elada kuni 20–30 aastaseks. Looduses esineb lõvi ja leopardi suguvõimetuid ristandeid, loomaaias ka lõvi ja tiigri ristandeid (isa lõvi, ema tiiger – liiger; ema lõvi, isa tiiger – tigon).

Kui harilikult on perekonna ja sugukonna väiksemad liigid ürgsemad ja suuremad spetsialiseeritumad, siis kaslastel on vastupidi. Just kõige suuremad kaslased nagu lõvi on kõige vanapärasemate tunnustega.Loomade kuningas

Läbi aegade on lõvi peetud loomade kuningaks. See sai alguse raamatust "Physiologus".

Sellel on mitu põhjust.

* Lõvi on suur ja ilus loom. Kiskjatest on ainult jääkaru ja tiiger lõvist pisut suuremad. Isalõvi lakk annab talle suursuguse välimuse.
* Lõvi on kiskja, keda teised loomad üldiselt kardavad. Ainult ninasarvikud ja elevandid, eriti karjas, ei anna lõvidele teed. Erinevalt tiigrist ja enamikust teistest loomadest ei tegutse lõvid kuigi varjatult.
* Lõvil on vali hääl. Loomariigis suudavad valjemini möirata ainult tiiger, krokodillid ja möiraahv.

Flamingo

Flamingo (Phoenicopterus ruber) on suur lind flamingolaste sugukonnast. Ta on suguluses heleflamingo (Phoenicopterus roseus) ja punaflamingoga (Phoenicopterus chilensis), kes mõnikord arvatakse ka flamingo (Phoenicopterus ruber'i) alamliigiks.

ilves

Ilves ehk harilik ilves ehk tava-ilves (Lynx lynx, ka Felis lynx) on kaslaste sugukonna ilvese (või kassi) perekonda kuuluv loomaliik.Taksonoomia

Liigi piiritlemine on vaieldav. Ilvese perekonnas eristatakse ilvesest ehk euraasia ilvesest (Lynx lynx ehk Lynx borealis) kanada ilvest, ibeeria ehk hispaania ilvest (Lynx pardinus) ja punailvest (Lynx rufus), kuid kõiki neid vaadeldakse mõnikord ka ilvese alamliikidena.

Euraasia ilvese alamliigid on:

* euroopa ilves (Lynx lynx lynx, (Skandinaavia, Kesk- ja Ida-Euroopa, Lääne-Siber)
* turkestani ilves (Lynx lynx isabellinus)
* jakuudi ilves (Lynx lynx wrangeli)
* amuuri ilves (Lynx lynx stroganovi)
* baikali ilves (Lynx lynx kozlovi)
* altai ilves (Lynx lynx wardi)
* kaukaasia ilves (Lynx lynx dinniki)
* karpaadi ilves (Lynx lynx carpathicus)
* sardiinia ilves (Lynx lynx sardiniae, välja surnud)

Nad on pealtnäha sarnased, ainult spetsialistid ja suured ilvesesõbrad oskavad neil vahet teha.

Kui ei ole teistmoodi öeldud, on käesolevas artiklis juttu euroopa ilvesest, sest see on Eestis elav ilvese alamliik ning seda nimetatakse ka lihtsalt ilveseks.
[redigeeri] Leviala

Ilvese levila saarekesed asuvad Itaalia, Austria, Šveitsi ja Tšehhi mägimetsades, Balkanil (Horvaatias, Bosnias, Sloveenias, Serbias ning Makedoonias), samuti Slovakkia, Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovežas. Mujal Valgevenes ja Leedus on taas ainult ilvese levila saarekesed. Päris-leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool. Veel 1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüd on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtšatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning 1953–1955 asustasid kogu poolsaare. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Ja ometi elab Venemaal kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest.

Aasias elab euraasia ilves Kaukaasias ning Venemaal kuni Sahhalini, Kamtšatka, Hiina ja Mongooliani välja. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias.
[redigeeri] Välimus

Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida-Siberis. Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane euraasia ilves kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.

Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Näiteks Lapimaa ilvesed on Eesti ilvestest suuremad. Erinevus on eriti märgatav talvel, kui ilvestel on seljas talvekasukas.

Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike: 15–23, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.

Kõige suurem Eestis püütud isane olevat kaalunud 40 kilo tavalise 25-35 kilo asemel. Läti rekord on 44 kg, Siberis leidus ka kuni 50 kg kaalunud ilveseid.
[redigeeri] Kehaehitus

Euraasia ilvesel on silmatorkavalt kõrged jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad.

Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes. Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suuremõõdulise isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe.

Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud

Ilvestele on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad.

Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik.
[redigeeri] Värv ja muster

Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Punakaid tähnilisi ilveseid on kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Sabaots on must.
[redigeeri] Eluiga

Ilves elab loomaaias 20-25 aastat. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva.
[redigeeri] Toitumine
[redigeeri] Toidusedel

Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad, näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi.

Inimest ründab ilves üksnes haavatuna.

Ilvesed, nagu ka teised kiskjad, ei püüa terveid tugevaid loomi.

Euraasia ilvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu tehti selgeks Uuralis.

Euraasia ilvese põhitoiduks on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas.
[redigeeri] Konkurents teiste liikidega

Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus on palju hunte, seal on ilveseid vähe. Skandinaavias hunte ei ole, välja arvatud väikesed saarekesed Kesk-Rootsis ja Ida-Soomes, kuid seal puuduvad ka metskitsed, kes on ilveste põhitoiduks, ning ilvesed peavad leppima jänestega. Rootsis on metskitsi ja seega ka ilveseid rohkem kui Soomes. Kaukaasia ilvesed toituvad nii mets- kui kaljukitsest, Altai ja Kaug-Ida ilvesed enamasti kabargaast. Vahel murravad ilveseid ahmid ehk kaljukassid, keda Eestis ei leidu, ning hundid. Maadel, kus kattuvad erinevate kaslaste levialad, toimib konkurents: puuma ja tiiger murravad ilvese, ilves omakorda metskassi.
[redigeeri] Jahipidamisviis

Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu.

Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal.

Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal.

Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.

Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga, on registreeritud ka üksikud 1,5–2,3 kilo söömise rekordjuhtumid. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga.

Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. 5–15 meetrit on see maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1–7 meetri kauguselt ning sukeldudes lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves saaki ei jälita.
[redigeeri] Elupaik ja elulaad

Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris ja Himaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht.

Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala, Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.

Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud.

Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.

Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 – igaks juhuks. Ema imetab neid 2–4 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt.

Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad. Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte, need muutuvad märgatavaks alles 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigudki on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 kuud.

Alles poolteiseaastaselt saavad nad umbes täiskasvanud ilvese suuruseks ja kaaluvad kuni 15 kilo.

Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni 1 aasta ja 9-10 kuuseks saamiseni. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest saatuse hooleks oma eelmisi poegi.

Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku.
[redigeeri] Haigused

Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 20–40% jahitud ilvestest.

Marutaud on äärmiselt haruldane: 1998 registreeriti 2, 1999 1 ja 2000. aastal 1 marutaudis ilves (teiste loomade seas esines keskmiselt 130 marutaudijuhtu). Isegi marutaudirohkel 2002/2003. aasta talvel ei olnud marutaudi haigestunud rohkem kui 2 (teise ametkonna andmetel 3) ilvest. Ärasöödud rebased nakatavad ilveseid vahel marutõppe ja trihhinelloosi.
[redigeeri] Alamliigid
[redigeeri] Euroopa ilves

European lynx = North-European Lynx.

Inimene on ilvesed välja tõrjunud enamikust nende põliselupaikadest kogu Euroopas. Inglismaal on ilvestest alles ainult viis sajandit vanu joonistusi. Euroopa on enamasti metsavaba ja seega ilvestest tühi. Ekspertide arvamus on, et kogu Euroopas elab ligi 7000 ilvest.

Isase euroopa ilvese kehapikkuse ülemiseks piiriks peetakse 130 cm, tavalisem mõõt on 100-110 cm. Emased ilvesed kaaluvad 12-25 kilo ja on 65-105 cm pikad.

Euroopa ilves suudab teha kuni 3,5 m, juttude põhjal koguni 4-6 m pikkusi hüppeid.
[redigeeri] Turkestani ilves

Lynx lynx isabellinus Blyth = Turkestan lynx.

Turkestani ilves elab Kesk-Aasias ning alal Kašmiirist Mongooliani, kuid on kantud Punasesse raamatusse.
[redigeeri] Jakuudi ilves

idasiberi ilves = Siberian lynx.

Jakuudi ilves on ilvese alamliikide seast suurim ning haruldasim tuhkhalli-sinaka talvekasukaga ilves.
[redigeeri] Karpaadi ilves

Karpaadi ilves elab Karpaatides, Alpides ja Kreekas.
[redigeeri] Kaukaasia ilves

Kaukaasia ilves elab Türgis ja Iraanis. Euraasia ilveste seas on ta kõige väiksem.
[redigeeri] Altai ilves
[redigeeri] Kaugida ilves

Felis lynx neglectus = Lynx lynx neglectus.

Võimalik, et kaugida ilves, kes elab ka Hiinas, on sama mis amuuri ilves.
[redigeeri] Amuuri ilves
[redigeeri] Baikali ilves

Baikali ilvest nimetatakse veel lõunasiberi ilveseks, kuigi ta elab ka Kesk-Siberis.
[redigeeri] Sardiinia ilves

Samahästi kui hävitatud sardiinia ilves asustas Itaaliat, Sardiiniat ja Sitsiiliat.
[redigeeri] Ilvesed Eestis

Eestis elab euroopa ilves. Nad on ikka veel laialt levinud, sellal kui nende suguvendi Põhja-Ameerikas hävitatakse ilma piiranguteta ligi 70 tuhat ilvest aastas.

Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8 tuhat aastat. Sarnaselt karuga langes 20. sajandi esimesel poolel ka ilvese arvukus, küündides sõjaeelsel ajal napi poolesaja isendini. Praegu loendatakse meil teda tuhatkond isendit.

Eesti metsades ringi luusivad ilvesed on Euroopas elavate liigikaaslastega võrreldes kogukamad. Eestis lastud ilveste koljudest ja nahkadest on suur osa tunnistatud jahitrofeedena kuldmedali vääriliseks. Ka maailmarekord sellel alal kuulub Eestile. Meie ilveste gigantsust saab seletada seaduspäraga, et mida rohkem põhja pool loom elab, seda suuremaks ta kasvab.
[redigeeri] Veel ilvestest

* Ilvesel on väga hea kuulmine. 50 meetri pealt kuuleb ta, kuidas jänes puukoort närib.
* Ilvesed käivad tihti mööda teiste loomade radasid.
* Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks, et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb ilvese rada põhjalikult uurida.
* Erinevalt kodukassist ujub ilves meelsasti, vette läheb isegi talvel.
* Kuigi ilvese esi- ja tagajalad jätavad sarnase neljavarbalise jälje, on tema esijalgadel tegelikult viis varvast. “Liigne” varvas paikneb aga nii kõrgel, et ei ulatu jälge jätma.
* Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on hunt. Metsakoer võib metsakassi rünnata siis, kui viimane parajasti einestab ja seetõttu ümbrust eriti pingsalt ei jälgi.
* Ilvese liha sünnib süüa inimeselgi. Praad tuleb ainult korralikult läbi keeta: paljud ilvesed on nakatunud eluohtliku siseparasiidi keeritsussiga.
* Üks põnevamaid ilvese küttimise viise on tema metsast välja meelitamine haavatud jänese kisa järele aimates. Isegi täis kõhuga ilves tuleb uurima, ega jänes ei saa talle kuidagi “kasulik” olla.
* Ilves nagu kiskjad üldse on värvipime.

[redigeeri] Ilveste küttimine

Ilves on Euroopas kaitstav liik.

Ilveseid on Eestis umbes 1000. Aastas lastakse Eestis sadakond ilvest. Eestis on Euroopa üks tihedaima asustusega ilvese asurkond.

Eesti keskkonnastrateegias on kirjas, et Eestis peaks elama 400 ilvest.

Eesti jõudis euroliiduga 10. detsembril 2002 kokkuleppele, et võib jätkata nii ilveste kui karude küttimist. Eesti saab ainsa euroliidu liikmesriigina erandi ilveste küttimiseks. Kui selgub, et viie aasta möödudes on ilveste arv vähenenud, siis toimub Euroopa Liidu nõukogus uus hääletus. Läti seda erandit ei taotlenud, kuid lubab sellegipoolest ilveseid küttida.

Ilvese laskmise lube anti 2009/2010 jahihooajal kogu Eesti peale välja 210 (teistel andmetel 190[1]), kuid kätte saadi vaid 180 ilvest.[2]

karu

Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast.

Pruunkaru on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline.Levik ja arv

Pruunkaru oli algselt levinud suures osas Põhja-Ameerikast, Euraasiast ja Põhja-Aafrikast. Nad elasid kogu Põhja-Ameerikas lääne- ja keskosas kuni Hudsoni lahe laiuskraadini põhjas ja Mehhiko põhjaosani lõunas. Euraasias elasid nad Lääne-Euroopast kuni Siberi idarannikuni ja Himaalajani; nad puudusid ainult Ees-Indias ja Kagu-Aasias. Aafrikas elasid nad Atlase mägedes.

Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on pruunkaru leviala ahenenud. Paljudes piirkondades on ta välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrika Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20. sajandil.

Lääne- ja Kesk-Euroopas on alles ainult jäänukasurkonnad, samuti USA põhiosas, kus nad elavad ainult loodes. Ka Edela-Aasias ning osas Põhja- ja Ida-Euroopast on nende arv tunduvalt kahanenud. Suuremad asurkonnad on säilinud Alaskas, Kanada lääneosas ja Põhja-Aasias.

Eriti ohustatud asurkondade suurendamiseks püütakse asustada ümber karusid teistest piirkondadest.

Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 kuni 200 000.

Andmed karude arvu kohta konkreetsetes riikides on jämedad hinnangud, sest karud rändavad üle riigipiiride.Eesti

Karude arvu Eestis on aastati hinnatud järgmiselt: 1954. aastal 180, 1980 – 150, 1985 – 500, 1995 – 660, ja 2001. aastal 550 isendit.[1] 2009. aastal hinnati karude arvuks vähemalt 700 isendit, neist vähemalt 140 on täiskasvanud emakarud.[2]

Afgaani hurt

Afgaani hurt ehk afganistani hurt on Afganistanist pärit hurtade hulka kuuluv koeratõug.

Ta aretati jahikoeraks Afganistani mägialadel leopardide ja gasellide küttimiseks. Samuti on temaga kütitud kõrberebaseid ja küülikuid ning tasandike sõralisi. Tema oletatav algne päritolupiirkond ulatub Najdist Põhja-Indiani. Sarnaseid koeri on kujutatud 5000–6000 aastat vanadel kujutistel.

Ta sobib loomade pikaks jälitamiseks kivisel maal. Afgaani hurt ei jälita saaki haistmise, vaid nägemise abil.

Tal on kõrged ja laiad puusaluud ning pikad jalad. Kõrgus on umbes 65 cm ja kaal umbes 25 kg. Isase koera ideaalne turjakõrgus on 68–74 cm, emasel koeral 63–69 cm. Kõrvad on lontis, karv on pikk ja siidiselt läikiv, koonul ja sabal lühike. Kõik värvused on lubatud. Afgaani hurdal on uhke seisak, kaugusse vaatav pilk, väga suured käpad, väike ning otsast rõngas saba, elastsed liigutused. Nad on uhked ja iseseisvad koerad, kes vajavad palju liikumist.

Euroopasse tõid ta 19. sajandil Briti sõdurid Afganistanist, mille järgi ta saigi nime. Tänapäeva afgaani hurt on saadud mitme idamaa teisendi ristamisel.

Läänes peetakse teda põhiliselt lemmikloomana, mõnel maal korraldatakse ka võidujookse.

Esimene kloonitud koer oli 2005. aastal sündinud afgaani hurt Snuppy.

Vares

Vares (Corvus) on lindude perekond vareslaste sugukonnast.

Varesed elavad kõigil mandritel, välja arvatud Antarktikas ja Lõuna-Ameerika lõunaosas.Vareste liikide ja alamliikide eristamises pole üksmeelt. Vareseliike on üle 60. Teada on üle 10 väljasurnud liigi, kellest enamus on välja surnud inimtegevuse tagajärjel.
[redigeeri] Eesti liigid

Eestis elutsevad järgmised vareseliigid:

* Hakk Corvus monedula
* Künnivares Corvus frugilegus
* Vares Corvus corone
o Hallvares Corvus corone cornix
* Ronk ehk kaaren Corvus corax
Vareslaste sugukonda kuuluva perekonna Miocorvus säilmeid on leitud Prantsusmaalt 17 miljoni aasta vanustest miotseeni kihtidest. See perekond on varestele lähedane. Veel pole teada, kas see perekond on vareste eellane või põhjustab sarnasusi konvergents.

Varese perekonda kuuluvate väljasurnud liikide säilmeid on leitud miotseeni ja pliotseeni piirilt.Esimesena kirjeldas vareste perekonda Karl Linné 1758. Tema kirjeldas perekonda küll mõnevõrra laiemana, arvates sinna ka näiteks haraka.

Tänapäeval ei eksisteeri head vareslaste jaotust alamperekondadesse. Üldiselt arvatakse, et samas maailmajaos elavad vareseliigid peaksid üksteisega lähemalt sugulased olema, mistõttu vareseid rühmitatakse maailmajagude järgi, aga eriti Austraalia ja Okeaania vareste kohta võib see oletus ekslik olla.Elupaiga ja toidu suhtes pole varesed nõudlikud. Enamasti on nad segatoidulised ja kõigesööjad. Seetõttu on mitu vareseliiki hästi kohanenud inimtegevusega, elades linnades ja toitudes inimtegevuse jäätmetest. Talviti rändavad mitmed varesed linnadesse, kus näiteks hakk, hallvares ja künnivares moodustavad seltsinguid.Mõistus

Vareste aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia. Seetõttu on varesed õppimisvõimelised ja taibukad linnud.

Iisraelis on täheldatud, et varesed pillavad vette leivakoorukesi, kasutades neid kalasöödana. Uuskaledoonia vareseid on nähtud viskamas pähkleid ja seemneid maanteele, et autod oma ratastega neid purustaksid. Austraalia varesed on õppinud sööma mürgiseid aagasid, mille nahk on mürgine. Selleks tuleb konn selili keerata: kõhualusel õrnal nahal mürginäärmeid pole.

Juba antiikajast, Aisopose valmidest peale on vareseid kujutatud nutikate lindudena. Sama kehtib ka eesti rahvaloomingu kohta.

hobune

Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast.

Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes.

Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud.

Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude korral antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil.

hammastuvi

Hammastuvi (Didunculus strigirostris) on Samoa endeemne tuvi. Ta on Samoa rahvuslind, kohaliku nimega ManumeaHammastuvil pole lähedasi elavaid sugulasi. Arvatakse et ta on ühendav liik tuvide ja väljasurnud dodo vahel. Didunculus tähendab "väike dodo". Lõua ja keele ehitus ning papagoi taoline nokk on vihjanud sugulusele papagoidega, kuid need iseärasused peegeldavad pigem tema kitsast toitumiskohastumust kui reaalset sugulust papagoidega.Hammastuvi on umbes kaelustuvi suurune tume lind. Alapool, pea ja kael on mustjad, nõrga sinirohelise läikega. Selg, päranipuala, saba, tiiva kattesuled ja küünrahoosuled on kastanpruunid, labahoosuled mustjad. Kõht on mustroheline. Jalad ja paljas nahk silma ümber on punased. Suur, kõver ja konksja tipuga nokk on tüvikuosas punane, tipus kollane. Alanokal on kaks "hammast", mille tipud ulatuvad ülanokale. Sugupooled on sarnased, noorlind on tuhmim ja oranži tüvikuga musta nokaga.Hammastuvi elab Upolu ja Savai'i mäenõlvade vanades metsades merepinnast kuni 1600 meetrini. Ta on kohastunud toituma peaaegu ainult vinapuu (Dysoxylum) spp. (meelialiste (Meliaceae) sugukond) viljadest, kasutades oma ebatavalist nokka vilja kiulise kesta läbijäramiseks. Kurnas on tõenäoliselt kaks muna.Hammastuvi on eriti ohustatud liik. Ohutegurid on elupaiga jätkuv vähenemine, piiratud levik, väike arvukus, jaht, ja juhuslikud loodusõnnetused - 1990ndatel vähenes hammastuvide arvukus järsult keeristormide tõttu.

tutt tihane

Tutt-tihane (Parus cristatus (L.), syn. Lophophanes cristatus) on linnuliik tihaslaste sugukonnast. Tutt-tihase iseloomulikem tunnus on teravatipuline musta-valgekirju tutt. Ta toitub aasta läbi peamiselt putukatest.

Tutt-tihase rahvapäraseid nimetused on tutiga tihane, tutt-tihalane ja metsatihaneTutt-tihane on levinud Euroopas Pürenee poolsaarest kuni Uuraliteni. Tutt-tihane on paigalind. Eesti mandriosas on tutt-tihane tavaline haudelind, kuid saartel puudub. Tema pesitsusaegset arvukust on hinnatud 80 000 - 140 000 paarile, talvist arvukust 200 000 - 300 000 isendile. Tutt-tihane elutseb okasmetsades, eelistades männikuid. Eestis on tutt-tihane erinevat tüüpi männimetsadele omane lind. Kuusemetsi asustab ta harveminiTutt-tihane ehitab pesa enamasti puuõõnsusse, kasutades sageli väike-kirjurähni, põhjatihase ja ka teiste tihaste vanu pesakoopaid. Ta rajab pesa ka oksaaukudesse ja puulõhedesse ning kasutab metsa ülesseatud pesakaste. Täiskurnas on 4-7, väga harva 8 valget roostepruunide pisilaikudega muna. Haudevältus 13-17 päeva. Pojad on pesahoidjad, nad väljuvad pesast kahe- kuni kolmenädalastena ning seejärel püsivad pesitsuskoha läheduses.

Varblane

Kõik teavad varblast. Varblane on uulitsapoiss, hallivatimees, värvuke. Ta on alati valmis igalt poolt oma osa haarama.



Juba sada aastat tagasi kirjutati kooliraamatus: “Varblane oma jämeda noka ja punaste silmadega näeb välja nõnda, et “ta ei hooli sellest kas temast head või kurja mõeldakse. Aust ja häbist ei tea ta midagi, kisendab tulles ja minnes. Laulab ka omal viisil, aga nagu joobnud mees ilma noodita. Sagedasti vahib ta aknast sisse, nagu oleks tal hädasti tarvis teada, mida inimesed toas teevad. Süüa võib ta nagu karjapoiss, kellel suu peas alati jahvatab. Silmad keerlevad hommikust õhtuni peas, ja ta vahib alati ümber, kust midagi võtta oleks. On sügisel nisud, herned ja kirsimarjad valmis, siis ei küsi varblane, kas tohib või ei tohi, vaid võtab oma jao. Ja mis kõige hullem, ta ei tule üksi, vaid koos oma suguseltsiga…”


Nagu te olete märganud, ei õienda varblane aias mitte ainult kirsside valmimise aegu. Teda näeme ametis ka kevadel ja suvel. Siis tassib ta poegadele putukaid ja tõuke. Kui kevadel ei oleks aias varblast, siis ei saaks me ka sügisel kirsse.



Varblasi on kahesuguseid. Hallivatimees on koduvarblane, kes on linnakodanik. Isaslinnu sulekuub on pisut värvikam kui emaslinnul. Põldvarblane aga linnatänavale ei tule, tema on maamees. Väljanägemiselt on põldvarblane pisut kenam – tänu valgele põsele, millel must lapp keskel. Põldvarblaste emandad ja isandad kannavad ühtmoodi rüüsid. Ülalpidamise poolest on mõlemad liigid ühtemoodi laiutajad.



Rändama ei kipu varblane eriti. Kuhu sa ikka rändad, kui inimese kõrval on toidulaud alati rikkalikult kaetud. Pesagi ei oska varblane enam ehitada. Ta tassib kõrsi, karvatutte ja muud head-paremat mõnda müüriprakku või puuõõnde ja see ongi tema pesa. Kui on vaja tihaste ja kuldnokkadega pesakasti pärast tülitseda, siis ei kohku varblane tagasi. Kui on vaja pääsuke räästa alt pesast välja süüa, siis tullakse sellegagi toime. Igatahes on varblased väga lärmakas rahvas.



Varblane on väike, aga tragi. Vaata, kuidas ta ennast toiduplatsil teiste lindude seas üleval peab ja sa tead temast juba palju. Ehk küll varblane on inimeste kõrval harjunud elama, ei usalda ta inimest karvavõrdki. Tihase kombel pihust toitu võtma ei tule varblane kunagi.

Levike

Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum.

Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis-aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Enamik paare püsib koos vaid pesitsusaja.

Pesa ehitatakse raagudest ja kõrtest. Mais muneb leevike 4...7 muna. Haudumine kestab 12...14 päeva ning haub vaid emalind. isaslind toidab teda. Pojad viibivad pesas 15...16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud.

Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga.

vaalad

Vaalad on vaalaliste (Odontoceti) seltsi kuuluvad vee-elulised imetajad, kes pole ei delfiinid (see tähendab sugukondadest delfiinlased (Delphinidae) ja jõedelfiinlased (Platanistoidae)) ega pringlid. Vaaladeks ei loeta ka näiteks mõõkvaala (Orcinus orca), kes taksonoomilises mõttes kuulub delfiinlaste sekka.

Mõnikord mõeldakse vaalade all kõiki vaalalisi või siis üksnes suuremate mõõtmetega vaalalisi.Päritolu ja taksonoomiaKõik vaalalised, kaasa arvatud vaalad, delfiinid ja pringlid, põlvnevad maismaal elanud sõralistest (Artiodactyla). Näiteks on praeguses süstemaatikas kasutusel klaad (käsitletud ka ülemseltsina) Cetartiodactyla, mis teiste seas hõlmab jõehobulasi (Hippopotamidae) ja vaalalisi, näitamaks nende fülogeneetilist suhtelist lähedust. Kuna jõehobud on vaalade lähimad sugulased, siis arvatakse nende eraldumist umbes 54 miljonit aastat tagasi[1][2]; vaalade vette jõudmist arvatakse aga juhtuvat umbes 50 miljonit aastat tagasi[3].

Sõltuvalt hammaste olemasolust eristatakse kahte vaalaliste alamseltsi: hammasvaalalised (Odontoceti) ja kiusvaalalised (Mysticeti).

lõhe

Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Eesti keeles kasutatud ka nimesid lohe, laks.

Lõhe kasvab tavaliselt 1 meetri pikkuseks ja kuni 10 kg raskuseks, haruldasemad on kuni 1,5-meetrised ja 46 kg raskused isendid. Väliselt sarnaneb meriforelliga.

Lõhe asustab Atlandi ookeani ja sellega piirnevaid meresid, ka Läänemeres. Hästi kasvab lõhe ka Vaikse ookeani läänekaldail – Kamtšatka poolsaare äärnevatel aladel. Kudemise aegu sõna otseses mõttes ummistavad lõhed sealseid jõgesid, nii et isegi karud on neid suutelised jõest hõlpsalt kätte saama.

Lõhed siirduvad sügisel kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Eestis on teada kümmekond jõge, kus on võimalik lõhe kudemine, nagu Pirita, Keila ja Kunda jões. Kunagi oli väga arvukalt esindatud ka Narva jões aga peale hüdroelektrijaama ehitust esineb teda seal harva ja enamasti looduslikult jõkke ei tungi.

Lõhe on siirdekala, kes võtab ette pikki rändeid, peale kudemisrände ka toitumisrändeid. Lõhi toitub Läänemeres enamasti kiludest ja räimedest, vähemal määral ka ogalikest, selleks järgneb ta oma saakkalade suurtele parvedele.

delfiin

Delfiin (Delphinus) on mereimetajate perekond delfiinlaste sugukonnast.

Delfiini perekonda kuulub kuni kolm liiki.

Enne 1990. aastate keskpaika lugesid süstemaatikud perekonda vaid ühe liigi – tavadelfiini (Delphinus delphis). Tänapäeval loetakse delfiinide perekonda kaks liiki: tavadelfiin ja Delphinus capensis. Tavainimene mõistab "hariliku delfiini" all aga hoopis afaliini ehk laiksilm-delfiini, keda on kujutatud mitmetes filmides ja seriaalides.

hai

Hailaadsed ehk haid (Selachomorpha) on kõhrkalade klassi kuuluv ülemselts vee-elulisi loomi, keda iseloomustab kõhrene luustik ja voolujooneline keha.

Hailaadsetel talitleb hingamisena mõlemal pool pead asuvad 5...7 lõpusepilu.

haug

Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala.

Haug elab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa sisevetes. Ta on üks kõige laiemalt levinud mageveekala. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas, kus elab amuuri haug. Ukrainas puudub haug ainult Krimmis.[1]

Haugil on nooljas keha, mis on natuke külgedel lamenenud. Seljauim on keha tagaosas, suurendades saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekas-sinakas, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on valge.

Haugi hambad on suunatud sissepoole, et vältida saagi pagemist suust. Alalõua hambad on eri suurusega ja vahetuvad. Alalõua seesmine külg on kaetud pehme koega, mille all on asendushammaste kõverad read. Igal kihval on 2–4 asendushammast ja kui kihv välja langeb, siis tuleb tema asemele mõni asendushammas. Algul uus hammas logiseb, edaspidi aga kasvab tihedalt alalõua külge kinni. Hambad ei vahetu korraga, vaid kogu aasta vältel pidevalt on haugi suus nii noori kui vanu hambaid.[1]

Haugi tavaline suurus on 50–100 cm, aga ta võib olla üle 150 cm pikk ja üle 35 kg raske. Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks.

Haug on suhteliselt paikne kala, kes eelistab aeglase vooluga jõgesid, järvi ja riimveelist rannikumerd, hoidudes enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. On ka hauge, kes elavad avavees ja jälitavad pisemaid parvekalu. Ta talub hästi happelist keskkonda ja võib elada veekogudes, mille pH on 4,75[1].

Haug on röövkala, kes toitub teistest kaladest, ka oma liigikaaslastest. Suured haugid võivad süüa konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Haugide hulgas on kannibalism väga levinud ja eksisteerib järvi, kus peale haugide teisi kalaliike üldse ei ela. Neis järvedes söövad pisikesed havid vesikirpe, vähikesi ja muud zooplanktonit, aga suuremad liigikaaslasi[1].

Eestis on haug tavaline ja teda püütakse ka töönduslikult. Ta esineb enamikus järvedes ja jõgedes, samuti rannikumeres.

Harrastuspüügil kasutatakse enamasti spinningut ja elussöödaõnge, vähemal määral lendõnge ja põhjaõnge. Enamikus veekogudes on edukaim püügiviis elussöödaõng, mõnes spinning.

ahven

Ahven ehk harilik ahven (Perca fluviatilis) on ahvenlaste sugukonda ahvena perekonda kuuluv röövkala.

Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Šotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult.

Balhašis ei ela harilik ahven, vaid selle sugulasliik balhaši ahven. Põhja-Ameerikas Suure järvistu vesikonnas elab teine sugulasliik kollane ahven, keda on käsitletud ka hariliku ahvena alamliigina.

Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume.

Ahven moodustab suurtes veekogudes harilikult kaks vormi: rohuahven, kes elab kalda ääres, ja suur süvaveeahven. Rohuahven kasvab aeglasemalt ja on väiksem. Põhiosa tema toidust moodustavad zooplankton ja putukavastsed. Süvaveeahven kasvab kiiremini ja suuremaks, mitte niivõrd pikemaks kui laiemaks ja paksemaks, mistõttu tundub küürakana.

Ahven võib kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 20–25 aastaseks. Ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni [viide?].

Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3-4-aastaselt.

Emasahven koeb olenevalt suurusest 12–200 tuhat marjatera. Kudemiskoha suhtes pole ahven valiv, kudeda kõlbab enam-vähem ükskõik millisele objektile. Kudu kujutab endast sültjat õõnsat võrkseinaga toru, mis meenutab pitslinti. Väikestel isenditel on see lint 12–40 cm pikkune, suurtel isenditel üle meetri. Pikemad lindid koetakse enemasti sügavamale. Marjaterad paiknevad mõnekaupa ümber "võrgusilmade". Nad on umbes 3,5 mm läbimõõduga ja rebus on suur õlitilk. Sültja massi eesmärk on nähtavasti kaitsta mune hallitusseente ja mõne vaenlase eest.

Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt.

koer

Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.

Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000[viide?] (mõnedel andmetel 10 000[viide?]) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.

Koer on sotsiaalselt intelligentne loom ja kutsikast alates inimesega koos kasvanud koer õpib inimese liigutusi ja häält tõlgendama. Ka inimesed võivad õppida koerte suhtlemist mõistma. Koerad suhtlevad omavahel peamiselt kehaasendite, liigutuste, ilmete ja häälega. Koertele on omane ka oma territooriumi kaitsmine ja märgistamine uriini ja väljaheidetega.

Otstarbe järgi liigitatakse koeratõuge jahi-, töö- ja seltsikoerteks. Koera rakendamist nii paljudel elualadel võimaldavad tema kiindumus inimesse, hea haistmine, kuulmine, nägemine, vastupidavus, kaitse- ja jahiinstinkt ning hõlbus dresseeritavus.[1]

Inimesed, kes on tõukoertest huvitatud ja neisse pühendunud, koonduvad kennelorganisatsioonidesse (Eestis Eesti Kennelliit jt).

koerliblikas

Koerliblikas ehk väike-koerliblikas (ka väike koerliblikas[1]; Aglais urticae, sünonüümid Vanessa urticae, Nymphalis urticae) on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikate liike.

Lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. Samuti lendab peaaegu kogu suve, võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel.

keiserpingviin

Keiserpingviin (Aptenodytes forsteri) on pingviinlaste sugukonda kuuluv suur lennuvõimetu lind. Keiserpingviinid on pingviinide seas kõige pikemad ja raskeimad.

Keiserpingviinid on Antarktika endeemid.VÄLIMUS Isas- ja emaslindude nii sulestik kui suurus on sarnane. Nende kõrgus ulatub 122 cm-ni ja kaal umbes 22...37 kg-ni.

Keiserpingviinide seljaosa on must, kõhuosa aga valge, rinnaosa helekollakas, kõrvapiirkond on säravkollane.

rebane

Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) on loomaliik koerlaste (Canidae) sugukonna rebase (Vulpes) perekonnast.

Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab saba horisontaalselt. Eestis on rebane tavaline loom. Selja karvad on oranžid. Eelistab elamiseks Eestis metsatukkasid. Toitub peamiselt väiksematest närilistest. Rebane on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebase värvivariandist on saadud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks.Rebane kuulub rebase perekonda. Ladinakeelne nimetus sisaldab sõna vulpes ('rebane') algul perekonna- ja seejärel liiginimena.

Liiki kirjeldas 1758 Karl Linné, andes talle nimeks Canis vulpes'e.

Rebase alamliiki ameerika punarebast (Vulpes vulpes fulva; fulvus tähendab 'punakaskollane; ruuge') on peetud ka omaette liigiks Vulpes fulva euroopa punarebase (Vulpes vulpes vulpes) kõrval.

Alamliike on kirjeldatud 250.Punarebane on rebaseliikide seas kõige laiema levialaga. Ta elab Palearktises ja Nearktises: kõikjal Euroopas, peaaegu kõikjal Aasias (sealhulgas Jaapanis; ei leidu Indo-Hiinas), kõikjal Kanadas ja sellega piirnevates Ameerika Ühendriikide osades (ei leidu edelas ning mõnes Texase ja Alaska osas). Mõned populatsioonid on ka Põhja-Aafrikas. Austraaliasse on rebane introdutseeritud 19. sajandil.

Eestis on rebast arvukalt nii mandril kui ka saartel, koguni pisematel laidudel, kokku 8000 isendit. Arvukus kõigub olenevalt saakloomade ja teiste kiskjate arvukusest.Täiskasvanud rebase kehamass on alates 2,7 kg, tavaliselt 4...5 kg, kuni 14 kg. Euroopa rebased ja kõrgematel laiuskraadidel elavad rebased kaaluvad tavaliselt rohkem kui Põhja-Ameerika rebased ja madalamatel laiuskraadidel elavad rebased.

Rebase väga kohev karv jätab mulje, nagu kaaluks ta rohkem.

Isased kaaluvad keskmiselt 10–15% rohkem kui emased. Et isendite suurus varieerub tugevalt, ei saa selle alusel sugu määrata.Suurus

Rebane on väikese koera suurune. Täiskasvanud isaslooma tüvepikkus on 82...170 cm (keskmiselt umbes 100 cm), sealhulgas saba 35...60 cm (umbes üks kolmandik; keskmiselt 40...45 cm).

Saba on kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.

Tagakäppade kõrgus on 12,4...18,2 cm.

Kehapikkus on isastel keskmiselt 65...75 (80) cm, emastel 62...67 cm.Värv

Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.

Rebased on põhja pool tumedamad ja intensiivsema tooniga kui lõuna pool. See on vastuolus üldreegliga (Glogeri reegel). Silmad on täiskasvanud rebasel kollased. Silmade lõige on vertikaalne. Nina on tumepruun või must. Kõrvad on väljastpoolt pruunid või mustad.Koon

Koon on kitsas ja piklik, mis on punarebase iseloomulik tunnus.Hambad

Hambavalem on 3/3 1/1 4/4 2/3. Hammasterida moodustab üle poole koljupikkusest. Eespurihambad on lihtsad ja terava otsaga, välja arvatud kontide järamiseks kasutatav ülemine neljas eespurihammas. Tagapurihambad muljumiseks sobiva ehitusega.Käpad

Esikäpal on 5 küünist, tagakäpal 4 küünist. Esimene varvas on rudimentaarne, kuigi küünisega, ega puutu vastu maad.Saba

Saba on pikk ja kohev, eriti talvel. Sabaots on must või valge. Joostes hoiab rebane saba horisontaalselt.

Nagu enamikul koerlastel, on rebasel sabanääre. See asub tal 75 mm sabajuurest kõrgemal saba ülapinnal nahas ja nahaaluses koes. See nääre eritab skungi lõhna taolist lõhna, mis on seksuaalne peibutuslõhn.

Rebastel on hea haistmine ja kuulmine; nägemine ei ole nii hea. Erinevalt teistest koerlastest näeb rebane pimedas hästi.Toitumine

Rebane on kõigesööja. Ta sööb põhiliselt närilisi, jäneselisi ning teisi väikese ja keskmise suurusega selgroogseid (sealhulgas skunke, noori opossumeid, oravaid, okassigu, laululinde ja parte), tigusid, vihmausse ja putukaid (rohutirtse, põrnikaid, kilke) ning puuvilju, marju (eriti murakaid), rohtu, pähkleid ning teri (maisi ja nisu). Menüüsse kuuluvad ka lindude, põhiliselt partide ja kanaliste munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel, kui muud toitu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Linnas kogub rebane toitu maast ning tühjendab ka prügikaste, linnumajasid ja kompostihunnikuid. Erinevalt maarebastest murravad linnarebased palju väikesi linde ja metsikuid tuvisid.

Hiiri jahtiv rebane seisab liikumatult, kuulatades ja jälgides avastatud hiirt tähelepanelikult. Seejärel hüppab ta kõrgele, toob esikäpad sööstuga otse alla, haarates hiirt ning naelutades ta vastu maad. Selline jaht näeb ebaõnnestuvate katsete tõttu välja nagu tants. Päevane toiduhulk on 0,5–1,0 kg.

Rebasejahi pooldajad väidavad, et kodulinde ründav rebane tapab rohkem, kui tal toiduks tarvis läheb, kuid see pole tõsi. Pealegi ei söö rebane kodulinde sugugi nii sageli, nagu arvatakse.Paljunemine

Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 1–6 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad.

Isasloomadel on sigivustsükkel. Täielik spermatogenees toimub ainult novembrist märtsini. Kurameerimise ajal märgistavad isane ja emane oma territooriumi lõhnaga. Selleks nad urineerivad puurontidele, kividele ja põõsastele, mis koos sabanäärme eritisega tekitab ainulaadse rebaselõhna. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 15–20 minutit ning sageli saadavad seda lärmavad häälitsused (emasloom klähvib läbilõikavalt). Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 10–14 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 51–53 päeva, kuid varieerub vahemikus 49–56 päeva.

Pesakonna suurus on 1–13, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50–150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 9–14-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 4–6-nädalaselt. Linnas on inimestel võimalik neid siis ka näha. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma. Nad võitlevad omavahel, et välja selgitada, kes on kõige tugevam. Täielikult võõrutatakse kutsikad emapiimast 8–12-nädalaselt. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist.

Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni. Tuleb ka ette, et tütar aitab emal järgmisel aastal uue pesakonna üles kasvatada. Üldse, kui emaseid on territooriumil rohkem kui üks, siis tavaliselt poegib ainult üks nendest. Suguküpsus saabub 10-kuuselt kuni aastaseltEluiga

Eluiga on looduses tavaliselt umbes 5 aastat (kuni 12 aastat), vangistuses kuni 20 aastat.Käitumine

Rebane on eraklik ega moodusta karju nagu hundid. Kuni poegimisajani elab ja kütib ta üksi. Täiskasvanud rebase territooriumi suurus sõltub elupaiga kvaliteedist. Heades piirkondades on territooriumi suurus 5–12 ruutkilomeetrit, linnas koguni 0,2 ruutkilomeetrit. Halbades piirkondades (mägedes) ulatub territoorium 20–50 ruutkilomeetrini. Mõnel aastaajal võivad külgnevad territooriumid pisut kattuda, kuigi selle tuumikut kaitstakse sissetungijatega võideldes. Mööda oma maa-ala ringi liikudes ja toitu otsides märgistab rebane juba läbivaadatud kohad uriiniga, et mitte hakata sealt uuesti otsima. Ühel territooriumil elab üks täiskasvanud isasloom koos ühe või kahe täiskasvanud emase ja kutsikatega. Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Isenditel ja perekondadel on mullast põhiurud ja sageli ka tagavaraurud. Sageli võtavad rebased üle teiste loomade, näiteks mäkrade, küülikute, ümisejate ja vöölaste urge, mida nad kohandavad: teevad suuremaks ja lisavad uusi käike. Talvel ning poegimise ja poegade kasvatamise ajal võivad rebased kaevata ja kasutada suuremaid urge. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda. Peaurgu ühendavad teiste puhkepaikade, lemmikjahimaade ja toidupanipaikadega käigurajad. Tavaliselt viib rebane pojad uutesse urgudesse sedamööda, kuidas nad suuremaks kasvavad. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, ei puhka ta urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks märgata kiskja lähenemist.

Rebase eluviis on öine või videvikuline. Jahti alustab tavaliselt õhtuhämarikus. Mõnikord peab ta siiski jahti ka päeval. Rebase kiirus on kuni 48 km/h ja ta võib üle hüpata 2 meetri kõrgustest takistustest. Käpad on pikamaajooksuks kohastunud nagu koeralgi: varvaste padjandid on kõvad ning küünised on pidevalt väljas ja lõikuvad maasse. Sündimisele järgneval sügisel lähevad kutsikad laiali oma territooriumidele. Need võivad olla nii 10 kui ka 400 kilomeetri kaugusel. Rebane jääb ühele territooriumile eluks ajaks.

Rebase häälitsuste hulka kuuluvad klähviv haukumine (hoiatus) ja läbilõikav ulgumine ning kiunumine. Paaritumise ajal emasloom klähvib.

Rebane on uudishimulik. Mõnda ebatavalist objekti, näiteks maas kükitavat inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.Elupaik

Rebase elupaigad võivad olla väga erinevad, sealhulgas mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik (ka pargid). Ta elutseb ka võsas ja soos. Õigupoolest sobivad rebasele kõik elupaigad alates soolapaduratest ja liivaluidetest ning lõpetades mäetippudega. Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on rebane jõudnud eeslinnadesse. Inimeste lähedus pakub väikesel alal palju toitu, sealhulgas inimeste toidujäätmeid. Kahjuks toob inimeste lähedus kaasa ka auto alla jäämise ohu. Ka maal on rebastel võimalik elada, sest talumehed on paljudes kohtades loobunud neid küttimast, nähes neis viljasaaki ohustavate rohutirtsude ja hiirte hävitajaid. Looduses on eelistatud mitmekesise taimkattega elupaigad (Eestis metsatukad kultuurmaastiku naabruses, mitte sügavad metsad). Rebane elutseb kuni 1800 m, Tiibetis kuni 4000 m kõrgusel.

Talvel 2002/2003 asus üks rebane elama Kuressaare linnuse lähedale, kodunes inimestega ja hakkas käest süüa võtma.Vaenlased

Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes kütib teda lõbu pärast ja karusnaha saamiseks. Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid ning paljud rebased jäävad ka auto alla. Rebastele peavad jahti ka ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud. Rebane on ettevaatlik ja vaenlase eest põgenemisel väga leidlik. Ta ei poe oma urgu, vaid jookseb kiiresti ära.Kasulikkus

Rebane on tähtis karusloom, keda kasvatatakse farmides rohkem kui ühtki teist tavaliselt metsikut karuslooma. Rebast ka kütitakse karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline.

Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust.Kahjulikkus

Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse. Rebased on tuntud marutaudisiirutajad. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate. Samuti levitavad rebased kärntõbe. Ka see haigus on rebasele ohtlik, sest karvkatte hõreduse tõttu võib ta talvel ära külmuda. Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast.Looduskaitse ja jaht

Rebane ei ole Eestis looduskaitse all. Jaht rebasele on lubatud ja sagedane. Peibutusjaht, varitsusjaht ja hiilimisjaht on Eestis lubatud aasta ringi, uru- ja ajujaht ning jaht koeraga 1. oktoobrist 28. veebruarini. 2001. aastal kütiti Eestis 5797 rebast.Loomaaed

Tallinna Loomaaias on euroopa punarebase paar, kes saab järglasi. Pojad lastakse rebastel üles kasvatada võimalikult häirimatult ning lastakse augustis või septembris mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast loodusesse lahti.Kultuur

Lääne kultuuris omistatakse muinasjuttudest lähtuvalt rebasele kavalus, mida ta kasutab lindude, eriti kanade püüdmiseks ning täbaratest olukordadest pääsemiseks. Keskajal levisid allegoorilised loomamuinasjutud rebasest, kes oma kavalusega võidutseb tugevamate loomade üle ("Rebaseromaan"), ("Reinuvader Rebane"). Hiinas jutustatakse libarebastest nagu Eestis libahuntidest.

Eesti folklooris nimetatakse rebast reinuvaderiks.

Üliõpilasorganisatsioonide noorliikmeid ja ülikooli esimese kursuse üliõpilasi nimetatakse rebasteks.

deegu

Areaal

Deegud elavad suurte karjadena Tšiilis läänerannikust kuni Andideni.
Välimus

Deegu kerepikkus on 15 cm, pikkus koos sabaga 25 cm. Ta on süüria kuldhamstrist suurem, kuid meriseast väiksem.

Deegu on hallikaspruun. Neil on mustad silmad ja vertikaalselt asetsevad kõrvad.
Deegu laboriloomana

Et deegude organism ei seedi suhkruid, siis on nad kasutusel laboriloomana suhkurtõveravimite testimiseks.Deegu lemmikloomana

Deegusid toodi Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse algul laboriloomadena.

See armas ja erakordselt intelligentne loom Eestis suhteliselt vähe levinud. Mujal maailmas kasvatatakse deegusid kodudes edukalt juba mitmeid aastaid. Deegu on meeldiva ja sõbraliku iseloomuga lemmikloom, meenutades väliselt veidi liivahiirt, kuid on tollest suurem. Mõned mainivad ka tema välist sarnasust tśintśiljaga. Pesa teevad nad kivide alla ja tihedatesse põõsastesse. Seal asuvad ka nende toidulaod.Sotsiaalne käitumine

Deegu on aktiivne ja väga uudishimulik. Ta peab kindlasti kõik asjad järgi nuuskima ja oma hambaga järgi proovima. Deegu harjub kergesti ka inimesega. Kui temaga küllaldaselt tegeleda, muutub ta täiesti taltsaks, eriti juhul, kui ta on peremehega noorest peast harjunud. Kiindunud oma hooldajasse, nurub see loomake sageli hellitamist ning lubab ilusti end kätte võtta. Samas ei meeldi talle, kui hoiad teda liiga tugevasti käes - siis võib ta hammustada. Samal põhjusel tuleks looma kättevõtmiseks panna käsi puuri põrandale ja oodata, et deegu ise käe peale tuleks. Võid teda selleks ka veidi julgustada, temaga lihtsalt rääkides. Deegu on väga intelligentne loomake - ta tunneb peremehe ära hääle järgi. Deegu eristab väga hästi hääli ja helisid ning tunneb end oma hooldaja seltsis hoopis turvalisemalt kui võõra seltsis. Võõrastesse suhtub deegu vägagi ettevaatlikult ja nuusivad toda ühtelugu, kuni on kindlad, et võõras ei kujuta endast ohtu. Peale selle ei tohi deegule teha haiget - deegul on väga hea mälu ja kui talle kordki haiget teha, siis kaotab ta hooldaja vastu usalduse. Ära mingil juhul haara deegut ülalt - looduses ründavad vaenlased teda just ülalt ja ta hammustab. Deegu ei püsi paigal, seega ei saa teda kaua aega järjest hellitada ega käes hoida. Deegu armastab inimese seltskonda ja talle meeldib süles olles süüa ning kui teda kõrva tagant sügatakse. Kuna deegu on karjaloom, siis üldiselt ta inimest ei hammusta.

pingviinlased

Kümne maailma kaheksateistkümne pingviiniliigi populatsioonist on tõsiselt vähenenud. Peamised põhjused on kliimamuutused, liigne kalastamine, pidev naftareostus ja pingviinide asualadele sisse toodud imetajatest kiskjad.

Pingviinide arvukus on kõikjal vähenemas. Mõned pingviiniliigid surevad tõenäoliselt välja juba selle sajandi lõpuks, ennustasid Bostonisse rahvusvahelisele pingviinikonverentsile kogunenud teadlased. Pingviinikongressi eesmärgiks on välja selgitada peamised ohud ning töötada välja meetodid, mida üle maailma rakendada pingviinide arvukuse stabiliseerimiseks, kirjutas Science Daily.

Kliimamuutuste mõju pingviinidele on paljude teadlaste uurimisteemaks. Mitmed pingviiniliigid sõltuvad toiduallikana väikeste kalade nagu anšoovised ja sardiinid parvedest, need aga jõuavad pingviinide asualadeni külmade hoovustega. El Niño aastatel on ookeani pinnatemperatuur oluliselt kõrgem ning see blokeerib külmad hoovused.

Selle tulemusena jäävad nälga Galápagose pingviinid ja Humboldti pingviinid, kes mõlemad on tõsises hävimisohus. Sama probleemi tõttu on ohustatuteks liigitatud ka Namiibias ja Lõuna-Aafrikas elavad pingviinid.

Teadlased jälgivad hoolega ka kliimasoojenemise mõju Antarktika pingviiniliikidele, kes sõltuvad sigimisel, jahipidamisel ja sulgimisel tugevasti merejääst. Aastaks 2100 võivad keiserpingviinid olla maailmast kadumas, kui nad ei kohane, rända mujale ja ei muuda oma pesitsusstaadiumite ajastust.

Antarktikas Rossi meres elavad Adelie pingviinid on pidanud mitu aastat toime tulema kahe hiigelsuure jäämäega, mis moodustavad suure liikumistõkke. Selle tulemuseks on madalam sigimisedukus ja paljude loomade lahkumine piirkonnast.

Kliimamuutuste mõju pingviinidele on väga tõsine. Paljud keskkonnatingimused on muutumas raskesti etteennustatavateks. Karmides tingimustes elavatel pingviinidel on seetõttu väga raske õigesti ajastada oma rändeid, pesitsemist, paaritumist ja toiduotsinguid. Väike viga ajastuses võib saada aga saatuslikuks kogu liigile.

Kuna kalapüük on suurenenud kõikjal maailmas, on inimesed pingviinidele tõsisteks toidukonkurentideks. Koos kliimamuutuste mõjuga viib vähenenud toidubaas nälgimiseni ja suurema vastuvõtlikkuseni haigustele, samuti vähenenud sigimisedukuseni. Tuhanded pingviinid hukkuvad iga aasta ka kalavõrkudes.

Kuigi uudisekünnise ületavad vaid suured naftareostused, tapab pidev väiksemamahuline naftareostus Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Aafrika rannikul tuhandeid pingviine. Peamisteks põhjusteks on pilsivee ebaseaduslik merrelaskmine, uppunud laevade pikaajalised lekked ja maismaalt pärit reostus.
Paljud pingviiniliigid arenesid välja eraldatud paikades, kus nad ei puutunud kokku imetajatest kiskjatega. Enne inimese tulekud olid ainsateks imetajateks Uus-Meremaal nahkhiired, nüüd aga on sisse toodud nirgid, kes vähendavad oluliselt sealsete pingviiniliikide arvukust. Austraalias ja Argentinas valmistavad suurt muret rebased, Galápagosel aga metsikud kassid.

MAOLASED

KEHAEHITUS


Maolistele on iseloomulik pikk jalgadeta kere, mis on kaetud soomustega. Nende keha katavad sarvkilbised ja soomused. Pead katvad kilbised moodustavad eri liikidel erineva mustri, mis on liikide määramisel oluliseks tunnuseks.

Madude näokoljuluud on omavahel ühendatud liikuvalt, alalõualuu aga kinnitub kolju külge venivate sidemetega. Venivad on ka sidemed alalõua vasaku ja parema poole vahel. See tagab madude suu erakordse venivuse, mistõttu nad on suutelised neelama endast tunduvalt jämedamat saaki.

Maoliste hambad on peenikesed, teravad ja tahapoole kõverdunud, paiknedes üla- ja alalõualuudel, mõnedel madudel ka suulae-, tiib- ja eeslõualuudel. Paljudele madudele on iseloomulikud vao või kanaliga mürgihambad.

Madude selgroog on jäsemete kadumisega seoses nõrgalt liigendunud, selgroolülisid on olenevalt liigist 141 - 435. Roided on väga liikuvad - kuna rinnaluu puudub, võivad need külje suunas laiali venituda, lubades mao seedekulglal mahutada suurt saaki. Kaitseasendis on paljud maod suutelised roideid külgede suunas välja venitama, nii et mao keha on lamedam.

Siseelunditele on omane pikenenud kuju, et sobituda paremini mao piklikku kehasse. Paariselundid ei paikne sümmeetriliselt ning paljudel liikidel on üks elundi pool evolutsiooni käigus taandarenenud või üldse kadunud. Näiteks on mitmetel madudel alles vaid parem kops.

Madude söögitoru on väga lihaseline, mis kergendab toidu surumist piklikusse makku. Magu läheb üle üsna lühikeseks sooleks. Neerud on pikenenud kujuga, kusepõis puudub. Ka seemnesarjad on pikenenud. Isase sigimiselundkond kujutab endast kahte ogalist kotti, mis paiknevad anaalava taga naha all ning sopistuvad erutuse korral välja.
[redigeeri] Närvisüsteem ja meeleelundid

Madude närvisüsteemile on iseloomulik väike pea- ja pikk seljaaju. Maolistele on ühest küljest iseloomulik nõrk kõrgema närvisüsteemi areng, teisalt lihaste töö kõrge koordineeritus ja täpsus.

Madude kõige tähtsam meeleelund on keel koos Jacobsoni elundiga, mis avaneb suuõõnde kahe avaga. Mao kaheharuline keel sirutub suust ülalõua poolümmarguse sälgu kaudu välja ning võbeleb hetke õhus, puutudes ka vastu ümbritsevaid esemeid, seejärel liigub keel tagasi suhu ning selle kaks tippu liiguvad Jacobsoni elundi avadesse, viies sinna väljast kogunenud keemiliste ainete jäljed. Nii saab madu ümbritseva kohta informatsiooni.

Madude nägemine pole üldiselt eriti terav, kuna nende silmi katab kokkukasvanud laugudest moodustunud nahkkile. Päeval aktiivsete madude pupill on ümar, videvikus ja öösel tegutsevatel madudel üldiselt vertikaalne pilu. Piugmadude pupill on horisontaalne. Ligi 45% madude vaateväljast on kaetud mõlema silma poolt, mistõttu neil on küllaltki hea ruumiline nägemine.

Haistmine on madudel hästi arenenud. Nende sõõrmed paiknevad ninamiku üla- või külgserval ning mõned liigid (näiteks meremaolised) on vajadusel võimelised neid klappide abil sulgema, hoides ära vee sissetungi sukeldumisel või liiva sõõrmetesse sattumise roomamisel.

Madude kuulmine on väga kehv. Neil puudub väliskõrv, keskkõrv on lihtsustunud ning üksnes sisekõrv on täielikult arenenud.

Mõnedel maolistel on termolokaatorid, mis võimaldavad neil tajuda saaklooma kehast lähtuvat soojust. Paariline termolokaator on väljastpoolt näha lohkudena ninamiku külgedel. Eriti hästi on termolokaatorid arenenud lõgismadulastel.

saksa lambakoer

Saksa lambakoer on üks populaarseimaid koeratõuge maailmas. Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks välja aretada tark, tugev, vastupidav ning truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, narko-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ning aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimese.

Kirjeldus

Saksa lambakoer on jõuline, tugevate lihastega, tiheda karvkattega ning ülihea haistmismeelega koer. Tema loomus on tasakaalukas, rahulik, inim(lapse)sõbralik, seltsiv, kuid samas valvas ning vajadusel ka ründav ja ennastohverdav kaitsmaks oma peremeest (karja). Saksa lambakoeral on tugev karjainstinkt. Ta ei tee vahet, kas tema karja kuuluvad teised koerad, inimesed või muud olevused. Kui tema on selle karja omaks võtnud ja selles karjas positsiooni kätte võitnud, siis on see tema kari ja ta kaitseb seda karja kasvõi oma elu hinnaga. Samas allub ta jäägitult karjajuhile.

Värvuselt on tüüpiline saksa lambakoer pruun, musta selja ja koonu või maskiga.

Saksa lambakoera eluiga on umbes 13 aastat.

Turjakõrgus emastel 56–60 cm, isastel 60–65 cm.

Emased kaaluvad 22–35 kg isased 30–40 kg.

Saksa lambakoera tõu ajalugu

Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.
Max Emil Friedrich von Stephanitz (30. detsember 1864 Dresden – 22. aprill 1936 Dresden)

Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.

15. jaanuaril 1899 ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrhein'i ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.

22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.

Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.

Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mõningates paikades püsinud tänaseni.

Peale Esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.

Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete, natside, vahelesegamise tõttu. Ta loobus 1935. aastal.

22. aprillil 1936, SV loomise 37'l aastapäeval, Max von Stephanitz suri.

SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (Zuchtwert), mis põhineb koerte vanemate, õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.